Ahto Lobjakas: IRList on saanud solvang valija mõistusele

Tagasivaates võiks öelda, et IRLi hävitasid Taavi Rõivas ja võimujanu.

IRLi reiting EMORi parteide edetabelis kukkus ühekohaliseks aprillis 2015, kohe pärast viimaseid riigikogu valimisi, mil see oli kaheksa protsenti. Toetus, mis kõikus 20 protsendi ligi siis, kui IRL oli Ansipi viimases valitsuses, ja ka siis, kui 2014. aasta alguses mindi opositsiooni, hävis niipea, kui liituti Rõivase ersats-noore koalitsiooniga, millesse kuulusid ka Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid.

Detonaatoriks näib olevat olnud Juhan Parts, kes IRLi peaministrikandidaadina võis näida hea valik, kuid kes  möödaminnes paljastas ühtlasi erakonna ideelise vaesuse. 2014. aasta lõpuni oli IRL kindlalt Eesti juhtiv konservatiivne erakond (novembris 2014 oli toetusprotsent 18). Valimiskampaania ajal sai paari kuu jooksul valuliselt ilmseks, et IRL ei kujuta endast vastust ühelegi Eesti valija tähtsale murele. Väga selgelt joonistub see asjaolu välja Mihkel Solvaki artiklis 22. aprilli Postimehes, milles ta visandab klasteranalüüsi abil neli domineerivat eesti valijatüüpi. Parts oma munareklaamiga ja IRL laiemalt vaestele palgalise maksmise ideega tungisid teiste erakondade kapsaaeda. Majanduslikku ratsionaalsust hindava valija silmis on selle kindlam garant Reformierakond. Teisalt on vaeste teema traditsiooniliselt kuulunud sotsiaaldemokraatidele ja Keskerakonnale kui vasakparteidele. Reformierakond võttis ka varrukast Venemaa ja julgeolekuolukorra trumbid. Nii jäi IRLi jaoks vabaks vaid traditsioonilise konservatiivsuse osa poliitilisest spektrist, milles aga konkurents tänu Vabaerakonna tulemisele ja EKRE elavnemisele tõusis läbi lae.

Paradoks on seda suurem, et nagu Solvak näitab, on lõviosa Eesti valijaid põhihoiakult konservatiivsed, eriti mis puudutab 2015. aasta rändekriisiga aktuaalseks tõusnud muresid. Alates kooseluseadusest ja lõpetades immigratsiooniga keerlevad need mured ühel või teisel moel identiteediteema ümber. Kunagi IRLi leivanumber, on Eesti identiteet midagi, mille asjus IRL viimastel aastatel vaid küsivalt õlgu kehitab. Reformierakond on monopoliseerinud (pseudo)modernse riigiidentiteedi koos sõjaväelasliku läikega (tunnistuseks Rõivase Ämari-reklaam ning kindralid Ants Laaneots ja Johannes Kert riigikogus). EKRE on endale haaranud salongikõlbmatu räuskaja populaarse rolli. Isegi pikalt peatult lennanud Vabaerakond on edetabelites kukkunud aeglasemalt kui IRL, sest „kampsunite” sihitu maailmavalu on valija silmis vaistlikult sisupuhtam konservatism kui IRLi kontrolliva „poistebändi” haljas oportunism. Margus Tsahkna, kes Urmas Reinsalult parteijuhi koha 2015. aasta juunis üle võttis, tajus probleemi, kuid samavõrra kehastas seda ise. Noor ja dünaamiline, üritas ta „Isamaa 2.0” vahendusel end positsioneerida Mart Laari traditsiooni, kuid see on kuivaks jooksnud allikas. „Thatcheri lapselapsel” pole praegusaja Eestile öelda midagi populaarset, mida ei ütleks paremini Jürgen Ligi & Co. Lauri Vahtre toomine „Isamaa 2.0” poodiumile oli juba iseenesest kaotuse tunnistus: kõike, mida Vahtre oskab, teevad isa ja poeg Helmed paremini.

Ei aita ka viimase kahe aasta jooksul kinnistunud mulje, et olgu IRLi näoks parajasti kes tahes, istuvad valitsuses ja riigikogus määravail positsioonidel Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher ja nendega „poistebändi” vahelduvad (ja vananevad) asendusliikmed. IRLi pragmaatiline valitsuspoliitika, soov valitsusse kuuluda iga hinna eest, on erakonnast teinud isikute, mitte ideede vahendaja. Sümptomaatiliselt laieneb IRLi karjääriteenus ka neile, kellele pole otsese võimu juures ruumi jätkunud. Sellistele inimestele luuakse lojaalsuse premeerimiseks ja realiikmete distsiplineerimiseks sinekuure väljaspool erakonda. Nii organiseeris Jaak Aaviksoo end Tallinna ülikooli rektoriks, Liisa Pakosta võrdõigusvolinikuks, Juhan Parts ELi kontrollikoja liikmeks. Need nimed on vaid jäämäe tipp.

IRL ei vali endale järgmisel kuul mitte esimeest, vaid ideelist ja moraalset pankrotihaldurit. Kohad parlamendis tagavad võimu 2019. aasta märtsini ja siis on juhtfiguuride plaan B ilmselt Reformierakond või keegi muu, kes on nõus pakkuma kõrget kohta oma Euroopa Parlamendi valimisnimekirjas. Väga raske on uskuda, et uus juht, olgu selleks Kaia Iva või Helir-Valdor Seeder, suudaks end korraga kehtestada erakonna tegelike niiditõmbajate, Reformierakonna ja EKRE vastu. See võimalus kadus koos Margus Tsahknaga. Ainus, mis IRLi deus ex machina’na päästa võiks, on karismaatiline liider. Vabaerakond on oma kehvas seisus sellest aru saanud, kuid Artur Talviku kaliibriga inimest IRLis lihtsalt pole (ega saakski olla). Nii näemegi viimasest EMORi uuringust, et IRL ületab valimiskünnise kohalikel valimistel vaid depressiivsetes väikelinnades, kus konservatiivse valija peamine motivaator on passiivne nostalgia. Ülejäänud valijaile on IRL solvang nende intellekti kohta. Sellest on kahju, sest IRLiga kaob ettenähtavaks ajaks ka euroopaliku konservatismi võimalus Eestis.

Ahto Lobjakas

kolumnist