Fotod: Arvo Tarmula
Taebla raamatukogus kohtus täna lastega kirjanik Wimberg, kodanikunimega Jaak Urmet, kes kõneles kirjanikuks olemisest, raamatutest ja muust.
„Mina olen Jaak Urmet ehk Wimberg. Kas olete varem mõnda elus kirjanikku näinud?” küsis Wimberg hakatuseks.
Lapsed ei olnud. Vastuseks kõlas üksmeelne ei. Wimberg rääkis, et kirjanikke on igasuguseid – on naisi ja mehi, habemega ja ilma, noori ja vanu, mõni kirjanik olla isegi 70- või 80-aastane, Wimberg ise on 38 – mõne arvates kah juba vana mees.
„Põhimõtteliselt võib igaüks olla kirjanik,” tõdes Wimberg.
Hiljem tuli välja, et päris nii lihtne see siiski ei ole – igaüks, kes küpsetab piruka, ei ole veel pagar, ja igaüks, kes kirjutab raamatu, ei ole veel kirjanik. Küsimusele, millal sai Wimbergist kirjanik, vastas too: „Ma arvan et kirjanikuks saab ennast nimetata siis, kui tekib arusaamine, et ei osatagi muud peale kirjutamise ja ei taheta ka,” ütles Wimberg. Temast saanud kirjanik kuskil 20 aastat tagasi.
Kirjanikutöö ise aga ei pruugi alati olla just raamatute kirjutamine – kirjanik võib kirjutada ka näiteks telesarja – mõtelda välja, mida näitlejad teevad ja ütlevad.
„Siis nimetatakse teda stsenaristiks,” seletas Wimberg.
Peale juttude kirjutamise ja stsenaristitöö on Wimberg teinud muudki – koostanud kooliõpikuid ja kirjutanud luuletusi. Kuigi kirjaniku enda sõnul pole tema luuletused n-ö puhtad lasteluuletused, vaid mõeldud ka suurtele, pakkusid ette loetud värsid lastele suurt lõbu. Eriti naljakas tundus neile luuletus, mida õpetaja ei olnud tahtnud tunnis ette lugeda, sest see ei meeldinud talle.
„Eks luuletustega ongi nii, et mõnele meeldib, mõnele jälle ei meeldi. Kirjandusega on üldse nii, et maitse asi,” selgitas Wimberg.
Wimbergile endale, nagu ta ütles, pakkusid lapsena suurt lõbu õudusjutud, ja neid on ta ka ise kirjutanud.
„Minu vaimudesse ja kummitustesse ei usu, aga vaimudest ja kummitustest kirjutada on väga õudne,” märkis Wimberg.
Veel said lapsed teada, mis vahe on luuletusel ja kartulikrõpsul, mis on tüübel, kuidas Wimberg arvutisõltuvusest ja oma tuhandest fb-sõbrast lahti sai, et tema lemmikvärv on türkiissinine jm. Laste küsimused käisid aga järjekindlalt raamatute kohta: mis on Wimbergi lemmikraamat, kõige esimene raamat, tema kõige parem raamat, kõige paksem raamat… Sai selgeks, et kirjaniku käest ei maksa küsida lemmikraamatut ega -kirjanikku, samuti mitte tema kõige paremat raamatut. Lemmikuid on kümneid ja sadu, iga oma kirjutatud raamat on parim.
„Mina halbu raamatuid ei kirjuta,” kinnitas Wimberg.
Paksuse koha pealt aga on lood hoopis keerulised – mõne õhukese, aga igava raamatu lugemiseks kulub palju rohkem aega kui paksu ja huvitava lugemiseks.
„Ärge kartke pakse raamatuid,” soovitas Wimberg.
Lõpuks tuli kirjanikul vastata küsimusele, miks ta ei kirjuta oma, vaid Wimbergi nime all.
„Vahel on lahe mängida kedagi teist,” ütles Wimberg ja ütles lastele: „Ja nüüd minge kõik koju ja mõelge endale kah üks lahe varjunimi!”
Jaak Urmet ehk Wimberg
- sündinud 1979 Sakus
- õppinud Sikupilli keskkoolis, Lasnamäe üldgümnaasiumis ja Tallinna ülikoolis eesti filoloogiat
- kirjanike liidu liige aastast 2007
- töötanud ajakirjaniku ja toimetajana, aastast 2010 vabakutseline kirjanik
- avaldanud (laste)luulet, proosat, telesarjade stsenarist, eesti keele õpikute kaasautor
- valik teoseid: romaan „Lipamäe”, luulekogud „Eesti köökk”, „Rokenroll”, „Kärppsed”, telesari „Buratino tegutseb jälle”
