Tõlkivat salli pole isegi ulmekirjanduses. Linnagalerii
Haapsalu linnagaleriis kolmapäeval avatud näituselt ei tasu oodata moekunsti selle tavapärases mõistes.
Oma loomingut eksponeerivad kunstiakadeemia tekstiili- ja moedisaini eriala magistrandid. See teave, ehkki möödapääsmatu, ongi eksitav. Kevadmoesnitti näituselt võtta ei saa, ei saa uudistada kevadlõikeid ega -värve. Tähelepanu on materjalidel, isegi mitte kangal, just materjalidel, aga sellistel materjalidel, mida ei ole veel olemas, ei sel ega tuleval kevadel, kunagi ehk aga küll. Nii et kõige õigem oleks öelda, et näitusel on eksponeeritud ideed.
Ideed ei teki niisama, tühja koha pealt. Selleks, et tekiks näitusetäis ideid, tuleb eeltööd teha. Sügisel võtsid kunstiakadeemia tekstiili- ja moedisaini magistrandid mõttes lahti kõikvõimalikke seadmeid, et uurida nende olemust ja hingeelu. Tekstiili- ja moekunstist tundus see olevat kaugel. Uuriti kõlareid, elektriseadmeid, kelli, vinüülplaadimängijat ja plaati ennast, õmblusmasina hooratast, hügromeetrit, jalgratta dünamo- ja UV-lampi ning slaidiprojektorit. Seda kõike selleks, et luua uusi funktsionaalseid materjale, millest õmmelda (või luua) riideid. Just luua, sest õmblemine ei ole rõivakunstis hädavajalik. Täpselt nii palju, kui oli seadmeid, sündis ka ideid, millest osa on eksponeeritud ideedena, osa aga prototüüpidena, eeskujudena, et oleks näha, mida kõike tulevikukangast teha saab.
Avastamisrõõmu ja üllatusi pakub näitus kuhjaga, selleks aga tuleks kindlasti läbi lugeda selgitused, mis on iga eksponaadi juures. Lugemine iseenesest peaks vaataja meeled juba ette häälestama pöörastele ideedele, sest selgitused on postamentide peal üsna põranda ligi. Et neid lugeda, tuleb kükitada. Mina istusin põrandale maha. Rahvast täis näitusesaalis nõuab see kahtlemata mõningat eneseületamist ja raamidest väljatulekut, aga lugeda tuleb. Vastasel korral võib galeriiskäik lõppeda tõdemisega, et ahaa, oli üks keep ja oli üks kleit ja üks sall… aga mitte midagi erilist. Tegelikult on tegu väga erilise näitusega. Kuidas teile meeldiks jope või mantel, mis on õmmeldud vihma ennustavast kangast – hügromorfsest (niiskust mõõtvast ) materjalist, mis tõmbub kokku ja muutub vihma lähenedes tasapisi vettpidavaks? Just sellest unistab vana hügromeetrit uurinud Katarina Klett. Veenvaks vaatajat, et säärane kangas võib saada reaalsuseks, näitab Klett, kuidas reageerivad töötlemata vineerilaastud niiskusele ja kuivusele ning moodustavad vihma lähenedes kaitsva kapuutsi.
Mida te aga arvate reljeefsest kangast riideesemest, mille pinnal pimedas helendavad eri kujuga bakterid, mida inimsilm muidu ei näe? Sellise idee peale tuli Kristina Puz, kui uuris sinise UV-lambi hingeelu. UV-lamp võimaldab tuvastada baktereid, ja miks mitte siis luua neist mustreid, mis löövad helendama. Mis oleks aga parim koht baktereid eksponeerida? Muidugi! Õige! See on põll!
Üks põnevamaid ideid on Jane Kivistiku hologrammkleit – esmapilgul vaid ebamäärast värvi kotjas, kitlitaoline riie. Inspireerituna slaidiprojektorist unistab Kivistik võimalusest luua valguse ja läätsede abil rõivas kui illusioon. Tulevikus ei vajata siis enam eri lõike ja mustriga rõivaid. Kõik kannavad ühte ja sama lihtsat baasrõivast. Üks nupuvajutus tekitab aga sellele ja selle ümber mis tahes värvi, mustri ja mahuga kujutise. Illusioon hõljub kandjaga kaasa.
Näitusel leidub ka mitte nii pööraseid ideid, näiteks kõlaritest inspireeritud sall, mis kuuleb läheduses räägitavat juttu ning suudab selle tõlkida mis tahes keelde. Kõrvaklappe ei ole vaja. Idee looja Omair Maliku sõnul võimaldab sall ületada keelelisi ja kultuurilisi takistusi inimeste vahel.
Anželika Mändmaa on kasutusele võtnud uudse tehnoloogia – ta on põletanud kangale ettearvamatud ja ainulaadsed mustrid. Inspiratsiooni sai Mändmaa läbipõlenud elektriseadmeid uurides.
Mis on riiete juures tähtis? Kahtlemata kvaliteet, väljanägemine, mugavus ja materjal. Kreeta Aidla aga peab tähtsaks ka helisid – mis hääl tekib riietumisel ja kandmisel. Inspiratsiooniallikas on mõistagi vinüülplaat ja plaadimängija.
Jalgratta dünamolambist inspireeritud mantel üllatab ka ilma seletust lugemata. Mantel oli tavaline, aga nii ilus, et mul tekkis silmapilk tahtmine seda näpuga katsuda. Seda ma tegingi. Mantel liigahtas ja hõlmal olev pärltikand süttis. Nii nagu süttib pedaale sõtkudes jalgrattadünamo lamp, süttib hõlmade liikumise peale pärltikand. Idee autor Kadi Kibbermann soovib sellega tähelepanu juhtida turvalisusele ja liikumise vajalikkusele. Ilus on see nagunii nagu ka õmblusmasina hoorattast inspiratsiooni saanud kleit (idee aurot Pille Küngas). Britta Liisa Brutuse siniroosa vihmajakk jäägu aga vaataja enda avastada. Olgu öeldud, et Brutus on visualiseerinud korraga mineviku, oleviku ja tuleviku ning kasutanud vaha, taskuid ja värvitud jääd.
Kunstiakadeemia tekstiili- ja moedisaini eriala tudengite näitus Haapsalu linnagaleriis on avatud 30. aprillini.
Oma ideid eksponeerivad
Omair Malik, Anželika Mändmaa, Britta Liisa Brutus, Kadi Adrikorn, Kreeta Aidla, Pille Küngas, Katarina Klett, Kristina Puz, Kadi Kibbermann ja Jane Kivistik.
