Politsei on Eestis üks ametkondi, mille töötajad on inimeste tugevdatud tähelepanu all. Eriti tänapäeval, mil inforuum on avalik ja peaaegu igaühel taskus telefon, millega pildistada ja filmida toimuvat. Facebookis ja netiportaalides ringi uidates leiab terve hulga ülesriputatud pilte ja videolõike ohtlikke manöövreid tegevaist või valesti parkivaist politseiautodest ning napsitamisega liiale läinud või agressiivsete tegelaste toppimisest politseiauto kongi.
Seda, miks politseinike tegemistel eriti hoolikalt silma peal hoitakse, pole keeruline arvata: need, kes on ameti järgi pandud korda valvama, peaksid ka muidu olema teistele inimestele eeskujuks. Paraku on politseinikudki inimesed ja eksimine on teadupärast inimlik.
Tänane Lääne Elu kirjutab kolmest politseiametnikust, kes on viimase poole aasta jooksul kohtu ette astunud või astumas. Nende kolme loo üsna väikese vahega kohtusse jõudmine on pigem juhus kui politsei moraalne allakäik, sest teod, mille õiguspärasust kohus vaeb, on toime pandud eri aegadel.
Lähemalt vaadates on kõik need kolm lugu eri ilmega. Enim tekitavad vastakaid seisukohti kindlasti need, mis on seotud politseiametnike ülemäärase vägivalla kasutamisega. Nagu ütles ka Läänemaa politseijuht, on siin piir lubatu ja mittelubatu vahel imeõhuke. Kas on agressiivsus ja ülbitsemine lubatud ainult korrarikkujale? Mis hetkest ületab enesekaitse hädakaitse piiri?
Need on küsimused, millele on kõrvaltvaatajal raske hinnangut anda, kuigi internetiportaalide kommentaariume lugedes on näha, et need hinnangud on kerged tulema. Eks siin olegi see koht, mille puhul peab kohus poolt ja vastu tõendeid kaaludes otsuse langetama.
Eriline tähelepanu ja suuremad nõudmised aga peavad politseinikke saatma jäämagi, sest neile on antud erilised õigused.
Paras neile jobudele kes isegi mendis jalaga perse said.
… imelikul põhjusel on postitaja Imelik persona non grata, seega teise nime alt.
Tähelepanu tähelepanuks aga õigust mõistab kohus, ülejäänud avaldavad arvamust.
Agressiivsus ja ülbitsemine on tihtipeale tagajärjeks soovile politseinikuga “diskuteerida” (tean seda omast käest). Tuleb aru saada, et politseinik teeb kohapeal otsuseid ja jagab korraldusi (riigivõimu esindajana), mis on täitmiseks ning ei kuulu arutluse alla. Soov seda tingimust ignoreerida (emotsioonide baasil) viib paratamatult jõu kasutamiseni.
Te minge proovige USA-s politseiniku korraldusi eirata või vaidlustada, siis näete mis on tegelikult jõu kasutamine.