Selle aasta algus otsustas olla toimekas ja õpetlik. Jaanuari viimasel päeval kolisid minu koju kaks praktikanti. Esialgu tundus mu sõjaplaan geniaalne. Kuuks ajaks on mul kolm pead, kolm paari käsi ja kolm paari jalgu. Kolm korda kiiremini jõuab teha kolm korda rohkem tööd kolm korda targemalt. Jah, eks ma oleks pidanud teadma, et see kõlab liiga hästi, et olla tõsi. Ei ole veel möödunud kolme aastat, kui ma olin täpselt selles samas seisus. Kui head mu oskused toona olid? Kõike muud kui silmapaistvad. Ülikool annab baasteadmised, mille peale vajalikke oskusi üles ehitada. Aga sel hetkel, kui diplom kätte surutakse, oleme puhtad lehed. Mida lõpuks loomaarstidena oskame või mitte, on täiesti meie endi teha. Peale me nõudlike klientide ei kontrolli seda mitte keegi. Hirmuäratav, kas pole?
Ilmselt oli juba vahekord – üks loomaarst ja kaks praktikanti – minu ettevõtmise suur viga. Tagantjärele võin öelda, et teistpidi olnuks tunduvalt mõistlikum. kaks arsti ja üks praktikant. Nii saab üks arst jätkata töötegemist vajalikus tempos ning teine saab juhendada, jälgida ja kontrollida praktikanti. Kust peaksid oskused tulema, kui mitte sealt, et keegi näitab praktikandile tasakesi samm sammu haaval iga liigutuse ette ja vaatab kannatlikult, kuidas üritab praktikant oma kangeid näppe sundida harjumatuid liigutusi tegema. Aeglase tempoga on minu tööpäevas aga üldjuhul kehvad lood. Minu kannatus varieerub vastavalt sellele. Rohkem kui ühel korral tuvastasin ennast käsi väänamast ja tagumikku toolile sundimast, et mitte ringi kihutada ja töid ise teha. Kannatus on üks jumalik asi. Lihtsurelikele ei pruugi seda olla jagatud.
Praktikantidega aja veetmine tõi mulle kõige muu kõrval plahvatuslikult silme ette, kui palju asju saab mu töös valesti minna. Et nõelad ja skalpellid võivad ootamatuil hetkedel rünnata, olen varemgi täheldanud. Kriimustused ja hambajäljed kuuluvad igapäeva juurde samamoodi nagu välkuvad hobuste kabjad ja ähvardava hoiakuga lihaveised. Kes aga vastutab, kui praktikandist saab abitu pannkook lehma ja torude vahel? Kas julgen üldse lasta neil mõnd liigutust iseseisvalt teha? Kinnisilmi ikka aeg-ajalt julgesin. Sedapuhku ilmnes ohuallikaid aga lausa sellistest kohtadest, kus ma poleks neid ise mitte kuidagi otsida osanud. Näiteks sain ma tänu praktikantidele teada, et mu kliiniku tagaseinas on pisike pilu. Seal, kus põrandaküttekollektor on seina külge kinnitatud. Muidu kapi taga peidus olev atribuutika pole kunagi varem minu tähelepanu köitnud. Aga kui praktikandi käte vahelt pääses otsustaval hetkel vastuvõtulaual olev kass lahti ning seesama kass kinnisest ruumist justkui õhku haihtus, sain ma teada, et just nimelt kollektori kõrval asuvast pilust mahub väga enesekindel kass suurepäraselt seina vahele peitu pugema. Isegi siis, kui igasugune loogika ja füüsikaseadused ütlevad, et see pole ju ometi võimalik. Peale vaadates mahub sealt august parimal juhul sisse hiir või mitu nädalat näljas olnud rott. Aga täiskasvanud kass? Kassid järelikult ei allu füüsikaseadustele. Kah hea teada. Tükk aega meelitamist ja üks haisev konservipurk, hiljem saime kassi jälle seina vahelt kätte. Vähemasti ei pidanud ma varjupaigale seletama, mis põhjusel ma hea meelega just nimelt selle punase kassi endale jätaksin.
Pärast kaht nädalat õpetaja mängimist võtsin telefoni kätte ning helistasin oma endisele praktika juhendajale. Oli tagumine aeg tänulikult tema ette põlvili langeda. Kuidas ta küll viitsis mind kannatada? Reet ainult naeris selle peale: „Sinuga ei olnudki kõige hullem. Aga ainus kord, kui nõustusin kaht praktikanti korraga vastu võtma, lõppes see ka täieliku fiaskoga. Lõpuks käisin öösiti salaja tool, sest ei osanud nende eest muud moodi ennast päästa.” Järjekordne õppetund. Räägi targematega, enne kui uisapäisa otsuseid vastu võtad.
Praktikaaja viimaseks nädalaks oli loomaarstihakatistest näha, et nad on töötamisest väsinud ning loevad tunde kuni vabaduse saabumiseni. E-posti avades vaatab mulle silma järjest kaks saadetist, mille pealkiri on „Praktika”. Särevere loomaarsti abilised soovivad nüüd tulla minu juurde oma kätt harjutama. Vaatan ekraanil helendavat kirja suurte silmadega, nii nagu metsloom vaataks otsa endale täistuledega vastu kihutavale rekale. Äkilise liigutusega sulgen arvuti ja raputan pead. Õpetamine on minust paremaile inimestele. Ma pigem jagan oma kogemusi endast kaugel asuva lõbusa lugejaskonnaga.
