Lauri Luik: viis küsimust, mis tuleb lahendada risti vastupidi

Lauri Luik. Foto Arvo Tarmula

Valitsus on esimese saja päevaga jõudnud pea peale pöörata märkimisväärse hulga põhimõttelisi teemasid, mis on olnud Eesti arengu aluseks. Saan aru pikalt opositsioonipingil istunud Keskerakonna juhitava valitsuse vajadusest midagi ilmtingimata tegemise pärast ära teha, kuid see ei tohi toimuda Eesti inimeste heaolu ega riigi senise edu arvelt.

Esiteks. Eesti rahva ja riigi identiteedi üks olulisemaid osi on eesti keel. Juba paarkümmend aastat tagasi sai võetud põhimõtteline suund minna kõikides koolides järk-järgult üle eestikeelsele õppele. Selle eesmärk on tagada siin õppivatele ja elavatele inimestele võrdsed võimalused edukaks hakkamasaamiseks. Miskipärast soovib valitsus seda eesmärki hägustada, hakates jälle rääkima juttu erisustest mõnedele koolidele, kus polevat pädevaid õpetajaid.

Üks Eesti noormees kirjutas keeleõppeprogrammi nimega Lingvist, mis võimaldab keele omandada nädalatega, keerulisematel juhtudel mõne kuuga. Need, kes siin paarkümmend aastat elanud ning ikka veel riigikeelt ei oska, ehk ei tahagi seda osata, saati siis veel teistele õpetada. Selmet hägustada eestikeelsele õppele ülemineku tingimusi, tuleks viia keeleõpe sisse juba lasteaeda.

Teiseks, innovatsioon. Lõpututel Nokia otsingutel ei pruugi me ehk ise enam teadvustadagi, kui olulise positsiooni oleme e-Eestit ehitades maailmas saavutanud. E-teenused e-maksuametist e-koolini on loomulik osa igapäevaelust. Mugavad, turvalised ja kiired asjaajamiseks. Iga samm vastassuunas on Eesti edumudeli jõhker diskrediteerimine. E-valimised on küll vaid killuke meie terviklikust e-riigi kontseptsioonist, kuid see-eest üks märgilisemaid, mis demokraatlikus riigis olla saab.

Piinlik on kuulata keskerakondlaste väljaütlemisi e-valimiste turvalisuse teemal. Liiatigi veel kontekstis, kus räägitakse e-hääletuse perioodi lühendamisest. Vaevalt valimisperioodi lühendamine aitab skeptikute kahtlusi usaldusväärsusest kuidagi hajutada. Pigem on tegu lihtsalt küünilise sooviga tänast edulugu vaikselt naeruvääristada ja pikas plaanis hävitada. Reformierakonnas leiame vastupidiselt vasakvalitsusele, et e-valimiste perioodi tuleb kärpimise asemel hoopis pikendada. Trend liigub selles suunas, et aina enam inimesi osaleb valimistel just digitaalseid võimalusi kasutades.

Kolmandaks. Paremuse poole pürgimine ehk edumeelsus. Ettevõtlikkus on Eesti toonud siia, kus me täna oleme, ja viib meid ka edasi. Inimesi tuleb innustada ja motiveerida. Aus ja selge maksusüsteem ning korras majanduskeskkond on vähim, mida riik selleks teha saab. Rahvusvahelised hindajad on pidanud Eesti maksusüsteemi arenenud riikide (OECD) parimaks. Arulage oleks hakata seda pea peale pöörama. Samas ei tohiks ka loobuda selle timmimisest veelgi paremaks, tööjõumakse peetakse Eestis ikka veel kõrgeks.

Praegune valitsus soovib aga talitada risti vastupidi. Mida muud kujutab endast 6000-astmeline tulumaks, mis võtab inimestelt motivatsiooni rohkem teenida ja väärtust luua ning asendab selle sooviga maksudest sootuks kõrvale hiilida? Keskmisest suurema sissetulekuga inimesi karistatakse tulevikus ka väiksemate pensionitega ja esimene sammas muudetakse sõltuvaks üksnes tööstaažist. Ärge tehke selliseid eksperimente! Ja ärge üritage seda ilustada robinhoodilike juttudega. Teate ju loodetavasti isegi, et parim sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika ning ka laenud võetakse tulevaste põlvede arvelt.

Neljandaks, kodakondsus. Ma ei ole lõpuni aru saanud, mis plaan valitsusel sellega on, kuna eetrisse jõuab palju vasturääkivaid seisukohti. Lõpuks polegi sisu enam nii oluline, kui Eesti riigi julgeoleku seisukohalt sedavõrd tähtsa teema puhul üldse arutatakse reeglite pehmendamist ja passide kinkimist. Nonsenss. Tehke silmad lahti ja vaadake, mis maailmas toimub. Täna peame sellistes põhimõttelistes küsimustes olema kindlamad ja üksmeelsemad kui eales varem. Kodakondsuspoliitikat ei tohi lõdvendada.

Viiendaks. Avatus ja haritus vs käsud ja keelud. Mõni minister ehk ei mäleta, aga paljud meist tunnevad siiani oma seljal judinatena seda käskude-keeldude ühiskonda, kust iga hinna eest üritasime välja võidelda. Nüüd siis kipume sammhaaval tagasi, selle erinevusega, et reguleerime end ise üle. Need keelud ei tööta, need käsud ei müü. Kas meil on tõesti üleliia seda vabaduse luksust?

Keelamise ja käskimise asemel tuleb hoopis vastupidiselt tegeleda teadmiste propageerimisega. Mina ei arva, et inimeste tervise nimel tuleb reklaam, pudelid, sigaretid ja magus ära peita. Teavitustöö ja harimine on ainus õige ning ka tegelikult töötav tee. Teavitustööd tuleb teha sisuliselt ja süstemaatiliselt, juba algklassidest peale. Ka isiklik eeskuju on seejuures märkimisväärse tähtsusega.

Kadunud kolleeg Peeter Tulviste tavatses ikka öelda, et ei maksa näppida toru, mis ei leki. Antud juhul on valitsus võtnud aga eesmärgiks panna vesi torudes vastupidi voolama. Kindla peale hakkab lekkima.

Lauri Luik, riigikogu liige, reformierakond