Andres Ammas. Foto: Arvo Tarmula
Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi esimene aastapäevakõne oli tema seniste ülesastumiste, kogu tema senise käitumise loogiline jätk: asjalik, selge, nõudlik, praktiline, n-ö kahe jalaga maa peal.
Kõik on meie kätes, kui oleme arukad kasutama ainukest maavara, mis meil on ja mis asub kahe kõrva vahel. See ei olnud nii literatuurne ja kujundlik kui Lennart Meri või Toomas Hendrik Ilvese kõned, ei olnud ka poliitikuid manitsev-hurjutav ja ega see nii vähe ametis olnud presidendile sobinukski. Ent Kaljulaidi kõnes olid selged sihiseaded – kui teeme üheskoos niimoodi või naamoodi, siis lähevad meie asjad hästi.
Esimene rõhuasetus: tuleb olla tähelepanelik ja terane, loominguline, paindlik ja vastutustundlik kasutamaks aegu ja võimalusi, mis ei pruugi korduda. Siis ei maga me midagi olulist maha. Riskantsel teemal „Kes meist on õigem eestlane“ peatus Kaljulaid oodatult põhjalikult ja õnneks ei vääratanud. Ei valinud vasakliberaalide ja padukonservatiivide ärplemises poolt, vaid leidis arvamusliidrile kohaselt täpseima sõna: meile omaste väärtuste ja vabadustega komberuum, mida on keeruline ammendavalt kirjeldada, aga mida tuleb austada igaühel. Vägisi ei saavuta midagi, seadusesse ei saa kirjutada, kuidas saada osaks eesti rahvast, mitte kõiki, kes siin elavad, ei saa me teha eestlasteks.
Võõraid maid, ilma ja inimesi lahtiste silmadega näinud ja majandust mõistvalt noorelt presidendilt oodati kahtlemata sõnumit noortele. Osutus vajadusele arvestada uue põlvkonna muutunud elurütmi ja uute käitumismustritega oli asjakohane. Senine ravi- ja pensionikindlustus on tänaste seljakotinoorte jaoks anakronism, aga paindlikku sotsiaaltuge vajavad nemadki. Ja kui teised riigid on kohmakamad, pakume meie rahututele edukatele, olgu nad päris või e-residendid, Eestis pehmet maandumist ja tormivarju. Täna ja praegu, otsekohe.
Teatud rõõmsat kärsitust kumas Kersti Kaljulaidi sellestki kõnest, nagu seda on hoovanud tema ametisoleku esimestest kuudest üleüldse. Perevägivald oli teemana etteaimatav, nii otse ütlemised ehk ootamatud. Pehmemalt, raputusteta märkamiskultuuri paraku vist tõesti ei edenda.
Tulevikku vaatama ja Eestit paremaks muutma on meid kutsutud üles igal vabariigi aastapäeval. Kersti Kaljulaidil on retsept, mille toimesse usuvad ka vabaerakondlased: kogukondade ühiskonnas on kõik võimalik. Selleks jaguneb igaühe mina kildudeks, et „moodustada kellegi teise minakildudega koos uusi tervikuid.“ Ühiste vajaduste märkamise ja neile vastamise süsteem peab muutuma, rõhutas president ja näitas lahendust: riigi toetatud ühistegevus kui 21. sajandi jõukohane kohaliku valitsemise mudel.
Omavalitsuste kohalikust eripärast tulenevast vastutusest ja riigi rollist kogukondade toetamisel kõneldes oli president kõige konkreetsem, ehk ka kõige kriitilisem. See annab allakirjutanule lootust, et räpakalt tehtud haldusreformi annab veel parandada. Nii nagu mõne kohaliku tölplase vastu tegutsemisele vaatamata tuleb Eestimaa kagunurka Setumaa vald. Presidendipaari rõivad tuletasid seda head uudist kenasti meelde.
Las jääda ükski mets lindude jaoks alles.