Eesti Vabariigi 99. aastapäeva tähistati täna keskpäeval Haapsalu lossiplatsil kaitseliitlaste rivistuse, kõnede ja pärgade panekuga Vabadussõjas langenute mälestusmärgi jalamile.
Toomirikus peetud kontsertjumalateenistuse järel suundusid lippurid ja kaitseliitlased Lossiplatsile. Lippurite rivi oli sel aastal tavapärasest pikem – pidupäeva puhul oli välja toodud koguni 32 lipp. Kaitseliidu üksuste lippude kõrval lehvisid vabadussamba juures mitmete organisatsioonide, koolide, kõigi valdade ning päästeameti ja politsei- ja piirivalveameti lipud.
Lossiplatsile olid üles rivistatud kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred.
Miitingule lisas vürtsi ilmataat, kostitades Lossiplatsile kogunenuid nii tuuleiilide ja rahehoogude kui ka päikesega. "Tänane ilm iseloomustab hästi meie 99aastase riigi ajalugu," ütles Kaitseliidu Lääne maleva pealik Rasmus Lippur. Praegust aega iseloomustades lisas Lippur, et Eesti pole kunagi olnud nii kaitstud kui praegu.
"Armas väike vana Eesti," alustas oma kõne Haapsalu põhikooli õpilane Hendrik Veltri. Poiss lisas, et mõnikord ta kardab, et Eesti väsib ära, sest riik on juba üsna vana ja tal on palju muresid. "Kes sulle appi tuleb?" küsis Veltri ja vastas ise: "Mina tulen!".
Haapsalu linnapea Urmas Sukles meenutas filmi "Nimed marmortahvlil" stseeni, kus peategelane Henn Ahas pärast Vabadussõda tühja klassiruumi naaseb ja paljud tema kaasõpilased on sõtta jäänud. "Ma soovin, et tulevastel põlvedel ei oleks sellist kogemust," ütles Sukles.
Läänemaa ühisgümnaasiumi õpilane Gert Käsk aga arutles selle üle, et vabariigi aastapäeval oleme küll oma riigi üle uhked, kuid aastapäev läbi, siis asendub uhkus kritiseerimise ja virisemisega. "Küsitakse, kas sellist Eestit me tahtsimegi. Aga ma küsiks vastupidi, kas meie riik väärib selliseid inimesi?" ütles ta. "Mina olen uhke Eesti üle," kinnitas noormees.
Piiskop Tiit Salumäe meenutas Eesti vabariigi loomise eellugu, 1917. aasta märtsis Peterburis, tollase nimega Petrogradis, toimunud mitmekümne tuhande eestlase demonstratsiooni ja sellele järgnenud Eestimaa kubermangu Ajutise Maanõukogu moodustamist.
Piiskopi sõnul vajavad inimesed rituaali. "Ka meile on aeg-ajalt öeldud, et kas tasub vabariigi aastapäeva nii pidulikult tähistada," sõnas Salumäe ja vastas ise: "Tasub küll."
Fotod Arvo Tarmula
Pole oluline kui “tähtis” on üritus ja tublid ning vastutulelikud korraldajad/osalejad, see ei saa toimuda laste ja osalejate tervise arvelt ning on korraldajate poolt vastutustundetu.
Muusikast.
Eks see eestvedajate karismaatilisusest ja piirkonnas olevatest valikutest sõltu.
Lihulal on põhjust uhkust tunda.
Siga leiab alati pori. Tegelege laipade lugemise asemel parem küsimusega, miks Lihulast on orkester alati pidulike ürituste puhuks vajadusel võtta (käisime kvintetiga eelmisel päeval ka politsei aktusel, 23.02 õhtul oli Lihulas oma kontsert, kus paljud orkestrandid ka solistidena esinesid + dancebandi mäng), aga palju suuremas linnas käib ainult üks soigumine, kuidas puhkpillimuusikast ei hoolita ja muusikakool vastu töötab jne.
Vabadussõja mälestussammas ei ole koht piiskopi jutluste pidamiseks. Juuda teenrid jäägu kirikutesse. Samuti jääb mõistmatuks, miks toodi õhukestes riietes, suve kingades ja ilma kinnasteta lapsed platsile pilli mängima. Too külm ja tuuline pidupäev lossiplatsil, oli paras katsumus isegi talveriietes kaitseväelastele, mis siis veel rääkida lastest. Tähelepanelikumad kodanikud võisid märgata, et piiskopi lõputu jutustamise ajal, vajus külmast kokku ees rivis mänginud tüdruk, kes tõsteti külma autosse “sooja”. Peagi saabus kohale kiirabi, kes viis alajahtunud tüdruku haiglasse. Kokkukukkumise märke näitas ka veel üks poiss, kellel pill rippus kaelas, suvekinga ninad üksteise peal ja küür seljas. Peo lõppedes jooksid lapsed kõrval seisvasse külma… Loe rohkem »