Sotsiaalteema ei kuulu seksikate teemade hulka, mis klikke koguks ja masse lugema meelitaks. Ometi on see oluline. Kui oluline, saame teada alles siis, kui see meid ennast puudutab. Varem või hiljem see tihtilugu aga juhtub.
Tegelikult me ei teagi, kui suurt hulka perekondi puudutab puudega lapse või hädiseks jäänud vanainimese hooldamine. Me ei tea, et rõõmus ja lahke töökaaslane tormab igal lõunapausil koju vanaks jäänud emale või isale süüa tegema või puudega last päevakeskusse viima. Me ei tea seda, sest kes see ikka oma kodumuresid teistele kurtma tahab hakata, ja mis sest kurtmisest kasugi oleks.
Koduseinte vahele jäänud puudega inimesi ja vanureid linnapildis ei näe. Koduhooldus on igas vallas reguleeritud isemoodi – mõnel pool, eriti hajaasustuse korral makstakse hooldajaile väikest toetust, teistes omavalitsustes on sotsiaaltöötaja, kes käib hädalisi kodus aitamas. Ka kodus käiva sotsiaaltöötaja puhul lähenetakse mitmeti – mõnel pool peab pere selle eest väikest lisatasu maksma, teistel puhkudel aidatakse tasuta neid, kelle omaksed elavad eemal.
Haapsalus oli käibel just see viimane variant.
Teenuse üks tingimus oli, et kui lähedased elavad samas omavalitsuses, pole hooldajateenust ette nähtud ja perel tuleb ise hakkama saada. Sotsiaaltöötajad on teadupärast südamlikud inimesed ja ka Haapsalus on püütud leida võimalus kõiki aidata.
Tänu rahastatud projektile ei pea nüüd enam mitte otsima keerdkäike, vaid terve hulga inimeste elu lähebki lihtsamaks. Saavad tööl käivad omastehooldajad vähe kergemini hingata ja need, kes pidid seni olema hoolt vajava lähedase tõttu kodus, võivad tööle minna.
Esimene samm selleks aga ei ole hoopiski mitte projektiraha, vaid see, et inimene endale teadvustaks, et ta ei ole oma hädas üksi. Ta ei pea üksi hakkama saama. Kõige tähtsam on minna ja abi küsida, küll siis seda ka leitakse.
kerjamütsi saab tasuta