Me ei tohiks takerduda ühe küsitava väärtusega värvilaigu taha ja jäädagi oma sisekaemusega tegeldes maailma poole seljaga.
Facebooki kontot mul enam ei ole, raadiosaade „Olukorrast riigis” tuletas mulle aga pühapäeval meelde, et EAS on uuendanud Eesti brändi.
Estonia.ee veebilehe sõnumid tõstsid minu kui eestlase eneseteadvust, sealne foto- ja videomaterjal mõjus hästi. Mulle meeldis näiteks, et fotod polnud mitte ainult säravatest suvepäevadest, vaid värvigammas oli tublisti halli, mis ausalt öeldes mõjus ausana. Osav fotograaf tabab looduse igas toonis midagi ilusat. Leidus ka infot. Näiteks kui kellelegi on endiselt ebaselge meie praeguse presidendi taust või kui vaja mälu värskendada, millest või kellest kõnelda, kui välismaalased sinu riigi ja rahva kohta küsivad. Rahnu, millest raadiosaates räägiti, ma ei leidnud.
Abikaasa, kes on endiselt Facebooki konto omanik, aitas kiiresti selle helerohelise ebamäärase vormiga kujutiseni jõuda. Tõsi, see ei mõjunud kui märk, mida teistele rõõmu ja uhkusega esitleda tahaks. Ma ei mõistnud ka, miks peaks eestlane end samastama rändrahnuga. Võib muidugi eestlastele omistatud jonnakust kivi kõvadusega võrrelda. Rännata armastame ka. Kahtlesin siiski, kas see oli see, mispärast rahnud esile toodi.
Hea oli, et Dannar Leitmaa ja Karl-Andreas Kalmet olid oma hommikusaatesse Raadio 2-s külaliseks kutsunud geoloogi, kes veidi tausta avas. Rändrahnud nimelt jõudsid meie kanti vaid mõned tuhanded aastad varem ja läbinud raske teekonna nagu meie esivanemadki. Eestis on rändrahne kõvasti rohkem kui kusagil mujal. Hea oli, et teada sain. Veel sain saatesse kutsutud brändingu projektijuhilt teada, et rahn sai tublisti tähelepanu „tänu” Delfi ajakirjanikule, kes esitluse alguses ruumi sisenedes tegi pildi koti peal olevast rohelisest plekist ja määratles selle kui uue Eesti märgi ja seejärel esitlust ehk terviklahendust kuulamata juba järgmistele jahimaadele tõttas. See mõjub sama karmilt kui hiljuti Liverpooli ja Southamptoni jalgpallimatšil löödud värav, mida Ragnar Klavan kaitsta ei suutnud ja mille peale kohe Twitteris säutsuti, et kui see mees on Eesti parim jalgpallur, ütleb see nii mõndagi Eesti jalgpalli kohta. Kui Christiano Ronaldo Euroopa meistrivõistlustel penalti väravast mööda lööb, ei tähenda see, et kogu Portugali jalgpall kohe lootusetu oleks. Tegijal juhtub. Küsitava väärtusega värvilaigu pärast ei hindaks ma kohe kogu kampaaniat mõttetuks.
Mu abikaasa britist kolleeg, kes paar aastat ka Eestis elanud, arvas veebilehe kohta, et tegemist on hea ja sisutiheda ülevaatega Eestist, ainult sinine värv ehmatab eemale. Ameeriklane aga küsis rõõmsalt, et miks me oma 100. sünnipäeva kolm aastat järjest peame. See on hea, kui tekivad küsimused, ja ilmselgelt jääb alati midagi, mida üks hindab hirmsaks ja teine ilusaks. Peamine küsimus on vahest selles, kas loodut Eesti tutvustamisel kasutama hakatakse.
Märkasin lehte vaadeldes, et paljud inimesed piltidel olid vaatajast ära pöördunud, seljaga. Mõnes mõttes võiks ju see kinnitada stereotüüpi, et eestlased on pigem endassetõmbunud rahvas, kes naljalt ei lenda peale laia naeratusega ega ise alusta esimesena suhtlust. Praktiliste inimestena seavad nad vaikselt tulevikuplaane ritta või on ametis sisekaemusega. Muidugi mõista ei tähenda see, et tegemist pole sooja ja abivalmi inimesega. Tuleb vaid puudutada. Interaktiivse elemendi abiga võiks seda veebilehel vaataja teha saadagi. Puudutad ja inimene pöörab end sinu poole. Ilme sõbralik ja küsiv, valmis rääkima sellest, mis maa see on. Interaktiivsus toetaks siinkohal ka lehel esile toodud olulist väärtust – avatust.
Muidugi meeldiks mulle sellelt lehelt leida ka animatsioone. Mõelda vaid, kui hea oleks Eesti ettevõtjail neid sealt oma esitlustesse lisada ja infopilti elavdada. Kui neid nutikaid animatsioone veel regulaarselt juurde tekiks, oleks põhjust ka korduvalt lehte külastada. Animatsioonid omakorda läheksid liikvele sotsiaalmeedias ja laiendaksid sedaviisi estonia.ee lehepinda. Nii ei saaks Eesti kuvandi loomisele kaasa aidata mitte ainult ettevõtjad, vaid kõik, kel on huvi ja sotsiaalmeedias konto. Kui Arvo Pärti minnakse kuulama kontserdisaali, siis animatsioon leviks estonia.ee-ga samas meediumis.
Võib-olla jõuavad kolme aasta jooksul sinna lehele ka animatsioonid. Loodetavasti tuleb juurde rohkem infot ja nii, et see innustab nähtut jagama. Plaani järgi lisandub veel tööriistu, mida kasutada saab. Kindlasti oleks vägev, kui estonia.ee tekitaks laine, mis ei lahutaks inimesi mitte ainult kahte leeri – meeldib / ei meeldi –, vaid paneb ka analüüsima ja aitab seeläbi Eestit paremini teadvustada. Veelgi enam, kui me sellest sisekaemusest välja vaatame, näeme, et see, mida väljapoole kuvame, on meie endi teha.
