Riigikogu võttis menetlusse neljapäeval algatatud eelnõu, mis vastavalt õiguskantsleri ettepanekule tagab looduskaitseliste piiranguga maa sundvõõrandamisel omanikule kiire ja õiglase hüvitise maksmise.
Eelnõuga viiakse looduskaitseseadus põhiseadusega kooskõlla, et leevendada nende maaomanike olukorda, kes on riigilt oma maa järelmaksuga erastanud ning riik on hiljem nendele maadele seadnud intensiivsed looduskaitselised piirangud, teatas riigikogu pressiteenistus. Eelnõu algatas neljapäeval riigikogu keskkonnakomisjon.
Õiguskantsleri ettepaneku järgi peab riik muutma looduskaitseseadust nii, et looduskaitsealal asuva maa võõrandamisel peaks makstav hüvitis olema õiglane ning saama tasutud kohe, mitte kaheksa või üheksa aasta pärast, nagu praegu tavapärane on.
Seadus pakub ühe kompenseerimise meetmena välja võimaluse võõrandada looduskaitseliste piirangutega kinnistu riigile. Riik omandab piirangutega kinnisasju järjekorra alusel igal aasta eelarvest eraldatud summa piires. Praktikas võtab omandamine praegu aega 8–9 aastat, märkis õiguskantseler eelmisel aastal tehtud ettepanekus riigikogu esimehele Eiki Nestorile.
“Seega ei ole maaomanikele tagatud võimalus saada hüvitist mõistliku aja jooksul,” kirjutas õiguskantsler siis ja märkis, et seadustes pole sätestatud korda, et kinnistu omandamise menetlus toimuks mõistliku aja jooksul. Selline tegevusetus on aga tema sõnul põhiseadusvastane.
Riigikogu andis õiguskantsleri ettepanekule põhimõttelise toetuse oktoobri lõpus.
“Jah, omand kohustab, aga samal ajal ütleb põhiseadus selgelt, et kui inimeselt tema omand sundvõõrandatakse, siis tuleb maksta kohe õiglast hüvitist, ja kui omandile seatakse ulatuslikke kitsendusi, siis tuleb hüvitada need kitsendused mõistliku aja jooksul,” ütles Madise toona.
Õiguskantsleri sõnul on probleem lahendatav ja mitte ainult rahaga. Ta märkis toona, et kõigi vajalike väljaostmiste tegemiseks kuluks üle 15 miljoni euro. “On selge, et sellist raha ilmselt riigieelarvest võtta ei ole. Aga on olemas ka teised variandid. See, mida varem tunti maadevahetuse nime all,” rääkis Madise.
“Muu hulgas on mõeldav seegi, et need maad, mida riik ise ei vaja, eriti, kui need asuvad niinimetatud magusates kohtades, müüb riik ise oksjonil maha ja sealt saadud rahaga hüvitab piiranguid. Praegusel ajal on kasutusel ümberkruntimine ja meie andmetel ei kasutata seda kuigi aktiivselt,” lisas õiguskantsler.