Tõnis Korts: jahirahu ja tänapäeva jahindus

Tõnis Korts. Foto VJS

Eesti jahimeeste seltsil on kaunis traditsioon kuulutada jõulupühade ajaks välja jahirahu meie metsadesse ja niitudele. Jahirahu väljakuulutamine sai alguse Viljandimaal Heimtalis 1993. aastal. Sõnumit käiakse kuulutamas Eesti eri paigus ja sedakorda on jõutud Läänemaale. Jahirahu väljakuulutamine on üks kolmest Eesti jahimeeste seltsi suuremast ja tähtsamast traditsioonist kolmekuninga päeva tähistamise ja suvise kokkutuleku kõrval.

Jahirahu on tähtis nii jahimeeste organisatsioonile kui ka väljapoole. Eelkõige on jahirahu väljakuulutamine sõnum meile enestele, jahimeestele. Sellega me tähtsustame ulukeid ja nende õigust elule. Jahipidamine on kord selline, et kasutades taastuvat ressurssi peame me otsustama ka elu ja surma üle. Seda heidetakse meile tihti ette ja asjasse mittepühendunud taandavad vahel ka kogu jahipidamise sellele momendile. Jahirahu väljakuulutamisega ja selle pidamisega näitame eelkõige enestele, et me peame lugu oma harrastusest ja ulukitest. Me kinnitame, et jahipidamisel järgime nii seadusi kui ka jahipidamise head tava. Jahipidamise hea tava haarab nii ulukitest hoolimist kui ka jahimeeste omavahelist suhtlemist. Kuulutades välja ja pidades jahirahu saame me väga selgelt aru, et oleme osa loodusest ja suure terviku väikene osa. Jahirahu pidades me mitte ainult ei tunnista ja mõista, et oleme osa tervikust vaid ka käitume nii.

Teiseks on jahirahu väljakuulutamine selge sõnum väljapoole, meie kogukonnale. Jahimeeste kohta on levinud palju väärinfot ja tihti rakenduvad meie suhtes vanad suhtumismustrid. Nendes ei kujutata jahimeest just parimas valguses. Jahirahu väljakuulutamisega anname me kõigile teada, et hoolime nii oma jahinduslikust tegevusest kui ka ulukitest.

Jahipidamisel on eri aegadel olnud erinev koht ühiskonnas. Kaasaegne põhja-euroopalik jahindus on eelkõige praktilise looduskaitse osa. Inimese mõju keskkonnale on tohutult suur ja kasvab veelgi. Intensiivistub põllu- ja metsamajandus, teistest majandusharudest rääkimata. Selles olukorras on äärmiselt oluline hoida ulukite arvukust sellistes piirides, mille puhul kahju oleks minimaalne. Samas aga peavad ulukipopulatsioonid säilitama oma elujõulisuse. See kõik seab kaasaegsele jahindusele suure väljakutse. Juba ammu ei ole tegemist pelgalt vaba aja hobiga. Jahipidamine on saanud ühiskondlikuks tellimuseks. Viimasel ajal on see tellimus mõningal juhul esitatud ka käsu vormis, mille mittetäitmine toob kaasa sanktsioonid. Nii on see sigade Aafrika katku puhul. Metssigu tuleb kohustuslikus korras küttida etteantud mahtudes ja siin jahimeestel valikuid pole. Loomulikult on Eesti jahimeeste selts ja jahimehed ressursi kasutajatena võtnud metssea hea käekäigu eest vastutuse ja täidavad riigi poolt seatud kohustusi auga.

Metssigade küttimine ei ole ainuke tellimus ühiskonnalt. Põdrad, hirved ja metskitsed tekitavad kahju metsakasvatajatele ja nii on jahimeestel kohustus hoida ka nende sõraliste arvu kontrolli all. See küttimiskohustus vormistatakse maakondlikes jahindusnõukogudes, kuhu kuuluvad maaomanike, jahimeeste ja riigi esindajad. Jällegi lasub jahimeestel seadusest tulenev kohustus kahjud hüvitada. Edasi tulevad suurkiskjad karu, hunt ja ilves. Karud teevad suure arvukuse korral liiga mesilatele ja jälle on tellimus jahimeestele küttida nuhtlusisendeid. Sama on suside ja karjakasvatusega. Ikka ja jälle kuuleme tapatalgutest koduloomakarjades ja palvet jahimeestele tulla appi.

Tellimusi tuleb aga juurde ja juurde. Mõni aasta tagasi kirjutati seadusesse kalurite ettepanekul ja nõudmisel hallhülgejaht. Hülgejahi traditsioonide taastamise kõrval meie saartel ja rannikul oli oluline osa hülge tekitatud kahjudel kalapüügile. Rändlinnud tekitavad põllupidajatele ülisuuri kahjusid ja maksumaksja taskust hüvitatakse ainult osa neist. Lõunapoolt suruvad peale uued liigid nagu šaakal, kes on samuti kiskja ja tekitab kahju lambakasvatajatele.

Märkamatult on jahipidamisest kui hobist saanud ühiskondliku tellimuse täitmine, mida võib juba ka tööks nimetada. Jahimeestel on seega tänapäeva ühiskonnas täita oluline roll hoida tasakaalu looduse ja inimese vahel. Seda ei saa teha ainult tunnetuse ja emotsioonidega. Siin on vaja teaduslikku lähenemist ja selleks ongi EJS valinud teaduspõhise ja teadmistepõhise jahinduse suuna. Tunduvalt on parandatud noorjahimeeste ettevalmistust ja see on Euroopas oma kvaliteedilt parimate seas. Kes soovib võib www.ejs.ee kaudu proovida, kas suudab noorjahimehe eksami küsimustele vastata. EJSi volikogu on vastu võtnud Eesti jahinduse hea tava, kuhu on lisaks õigusaktidele kirjutatud ka tavad ja kombed, mida juba meie esivanemad austanud on. Peale hea tava on volinikud kinnitanud rahvusliku jahinduse arendamise väärtused, mis muu hulgas kindlustavad selle, et jahindus ei saaks jälle vaid võõrkeelsete mõisnike hobiks. Meie põhiseaduse järgi on ulukid meie rahvuslik rikkus ja selle kasutamise säästlikkuse üle valvabki tänapäeva jahimees. Jahimehed on ühinenud seltsidesse ja seltsid katusorganisatsiooni – Eesti jahimeeste seltsi. Koos on kergem vastu seista uutele ja looduskaugetele kivilinnades tekkinud liikumistele, mis püüavad inimese ja looduse vahele punast joont tõmmata. Koos tegutsedes kindlustame ka selle, et kaukahuvid ei kaaluks üles ühiskonna ja seltsitegevuse huvisid ja et ulukiressurss oleks säästlikult koheldud.

Jahirahu väljakuulutamisega Haapsalus me oma tegemisest ja tegelikust suhtumisest kodumaa loodusesse ja ulukitesse teada annamegi. Oleme jahimeestena ikka öelnud, et mets ei ole ainult puupõld, aga ta ei ole ka loomaaed. Looduses peab valitsema tasakaal. Tasakaal tähendab ka seda, et metsameestel on võimalik metsa kasvatada, põllumehel saaki saada, karjakasvatajal loomi kasvatada, kaluril mõrdadest saaki saada jne. jne. Siin on jahimeestel võib-olla suurem vastutus kui erinevate sektorite esindajatel. Meie peame vaatama tervikpilti ja katsuma asjad sättida nii, et hundid oleksid söönud ja lambad terved. See ei ole kerge väljakutse ja seda ei ole lihtne saavutada. Aga sinna poole tuleb meil püüelda ja see püüdlus on oluline.

Jahirahu väljakuulutamisega anname teada, et oleme jahimeestena osa ühiskonnast ja hingame koos. Mis on oluline ja aktuaalne ühiskonnas, see on tähtis ka meile. Head jõulurahu ja jahirahu!

Tõnis Korts, Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht