Aastaid muusikalide ja popmuusika lavadel trooninud Rolf Roosalu pani kanna maha ka akadeemilise muusika maailmas. Foto: Peeter Langovits
Eestimaa inimestele popmuusikuna tuntud Rolf Roosalul, kes andis eelmisel aastal näosaates aimu oma tegelikest vokaalsetest võimetest, on veel üks nägu, mis veel üleliia tuttavalt ei kõla.
Detsembri keskel kuuleb ja näeb Rolf Roosalut Haapsalu toomkirikus, kus ta annab koos Saara Kadakuga jõulukontserdi. Rolf leiab, et kohustuslikus korras – sest „nii on kombeks” ja „kõik teised ju lähevad” – ei peaks keegi jõulu- ega mingile muule kontserdile minema. „See on iga inimese sisetunde küsimus,” rõhutab ta. Kui kontserdi reklaami nähes tekib aga tunne, et seda tahaks nüüd küll kuulda-näha, tasub oma sisemist häält kuulda võtta.
Rolf tunnistab, et ta ise on üsna kehv tuurikontsertidel käija ja viimasel ajal eelistab hoopis klassikalist muusikat. „Ma käin rohkem Estonias ooperit ja balletti vaatamas – kõik uued lavastused üritan ära vaadata,” räägib Rolf ja selgitab, et tema valikut on kindlasti mõjutanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA). Sel kevadel jõudsid tema kolm aastat väldanud õpingud selles koolis lõpule.
Klassikalist muusikat kuuleb tänapäeval muidugi tunduvalt vähem kui popmuusikat. „Kui paned autos raadio mängima, siis sealt tuleb rohkem main stream’i ja poppi. Klassikalist muusikat satub inimene palju harvemini kuulma ja see mõjub siis kuidagi palju värskemalt kui popp,” seletab Rolf. Sest teadagi, kui midagi saab väga palju, hakkab see paratamatult „tapeediks” muutuma ja väärtust kaotama. Et sellises taustsüsteemis eristuda, peab millegi väga erilisega lagedale tulema. „Eks popmuusikas ole võimalik üllatada küll, aga tundub, et järjest vähem ja vähem,” nendib Rolf.
Klassika rokib
Tegelikult oli praegu klassikaliseks nimetatav muusika kunagi samuti popmuusika – sel ajal kui seda loodi. Oma aja popkontsertide üks staare oli näiteks Mozart, ainult et neile kontsertidele pääsesid vaid valitud ja sündmus oli seda väärtuslikum, et pärast kontserti ei saanud artisti autogrammiga helikandjat koju kaasa osta. „Aga pärast teatris ooperinautimist oli publikul võimalus lunastada nähtud-kuuldud teose partituur, mille järgi siis kodus hiljem meenutuseks musitseerida,” märgib Rolf. Iga muusikasündmus oli tol ajal kordumatu ja seetõttu ka hindamatu väärtusega.
Rolf Roosalu hääleulatus on kolm ja pool oktaavi. Farinellina käis ta oma häälega ära ka soprani mängumaadel. Foto: TV3
Sedapuhku ongi Rolfi jõulukontserdiga juhtunud nii, et publik jookseb tormi klassikalise muusika peale – kontserdi reklaamklipis kõlab George Frideric Händeli maailmakuulus aaria „Lascia ch’io pianga”, mida Rolf esitas Farinellina telesaates „Su nägu kõlab tuttavalt”. Muidugi ei saa eitada, et suuresti ongi näosaade „süüdi” selles, et see imeilus aaria masside teadvusse murdis. Rolfi imetlusväärses esituses muidugi. Kaks kontserti oli selleks hetkeks, kui novembri lõpus Rolfiga juttu ajame, juba välja müüdud, ja 30. detsembriks Tallinnas Kaarli kirikus lisakontsertki välja kuulutatud.
„Aga me teeme ikka mõned tuntud jõululood ka,” lubab Rolf kontserdi kavast rääkides, „ja paar minu enda kirjutatud lugu ning paar näosaate säravamat etteastet, sellised laulud, mis jõulumeeleoluga sobivad, aga pole otseselt jõuludega seotud.”
Farinelli roll ei olnud Rolfil sugugi esimene kord klassikalise laulmisega kokku puutuda. „Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppisin poolteist aastat klassikalist laulmist, aga siis ma tundsin, et see pole päris minu jaoks,” meenutab Rolf. Juhtus hoopis nii, et Rolf jõudis muusikalide ja popmuusika juurde ning tundis end selles maailmas igati hästi. Muusikaakadeemias õppides tärkas temas aga tänu Kristel Pappelile (Eesti muusikateadlane ja teatrikriitik) ja Toomas Siitanile (muusikateadlane ja pedagoog, Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor) uuesti huvi klassikalise muusika ja tolle aja heliloojate vastu. „Millist elu nad elasid, kuidas läbi põlesid, pankrotti läksid, mis hetkel nad oma kõige paremad teosed kirjutasid – see kõik on väga põnev,” räägib Rolf.
Näosaates astus ta omaaegse maailmakuulsa kastraadi Farinelli kingadesse, kelle elust rääkivast Oscarite vääriliseks hinnatud samanimelisest filmist võeti laenuks aaria visuaalne pool. Kui filmis „kleebiti” Farinelli hääl kokku mitmest „tükist” – meeshäälsest kontratenorist ja naishäälsest koloratuursopranist – ning on digitaalselt täiuslikkuseni paika timmitud, siis Rolfil tuli mõistagi naturaalselt ja oma jõududega hakkama saada.
Rolfi sõnul püüab ta mingi asjaga alustades alati eemale peletada mõtted, et „ei tea, kas ma ikka suudan nii hästi…”. „Endas kahtlemine ei vii mitte kuhugi, ükskõik, mis alal inimene tegutseb. Tuleb leida endas see kindlustunne ja kõvasti vaeva näha. Kui tunnetad, et sul on eeldused, tuleb neid edasi arendada ja siis on kõik võimalik.”
Kui Rolfi Farinelli näosaates oma etteaste lõpetas, tõusis publik aplodeerides ja vaimustusest rõkates püsti.
Teistsugune muusika
Eesti muusika- ja teatriakadeemias ei õppinud Rolf aga mitte laulmist, vaid hoopis elektroakustilist heliloomingut. Et just selles suunas liikuda, oli Rolfil enda sõnul selge juba ammu ja kuigi esimene katse luhtus, ei andnud ta alla. „Ma proovisin 2002. aastal sisse astuda, aga jäin täpselt joone alla,” meenutab Rolf ja lisab, et ju ta siis ei olnud valmis. Saatus mängis talle kätte hoopis teised kaardid ja pakkumused. „Aga kusagile jäi see mõte idanema. Ühel hetkel tundsin, et mul on kiiresti vaja midagi õppima hakata, sest avastasin, et korraga oli mul liiga palju vaba aega, mida mingite tobedate mõtete peale kulutada,” muigab Rolf. Seekord sai ta kooli sisse.
Nii juhtuski, et laia avalikkuse silmis endiselt popmuusiku silti kandev Rolf Roosalu kirjutas oma muusikaõpingute esimese semestri lõpetuseks ilma suurema meediakära ja tähelepanuta teose tšellole ja klaverile pealkirjaga „Keskööpäike”, mille kandsid kontserdil Tallinna metodisti kirikus ette klassikatäht Marcel Johannes Kits ja kõrgelt hinnatud pianist Age Juurikas. Olgu mainitud, et metodisti kirik on üks parima akustikaga kontserdipaiku Tallinnas, mistõttu muusikaakadeemia oma kontserte seal ka korraldab.
EMTA lõputööks kirjutas Rolf teose sümfooniaorkestrile, vokaalile ja elektroonikale – islandikeelse pealkirjaga „Stormar” ehk „Tormid”. „Ma olen Islandist väga sisse võetud,” selgitab Rolf pealkirja keelevalikut. Kolm korda on ta Islandil käinud ja kavatseb veelgi minna. Ühel oma reisil Islandile nägi ta öösel üht unenägu, millest ärgates hakkas „Stormari” idee küpsema.
Üks teose detaile on lummav vokaalipartii, mille esitamise usaldas Rolf Laura Põldverele. „Laura laulab seda tegelikult täiesti olematus keeles,” selgitab Rolf. Selle märkusega seoses tekkis siinkirjutajal tahtmatult paralleel Sven Grünbergi kuulsa „Balliga” filmist „Hukkunud alpinisti hotell”, kus helilooja kasutas samuti väljamõeldud keelt, küll hoopis teistel, ajastust tulenevatel põhjustel. Kes aga soovib, võib kahe mehe helikeelest mõned muudki paralleelid välja noppida. Näiteks põhjamaiselt müstilise maiguga karge õhulisuse.
Selle aasta juunis kõlas üle-eestilisel nais- ja neidudekooride laulupäeval Pärnu Vallikäärus Rolfi kirjutatud teos „Hiiepuud”, mille võttis juba eelmisel aastal oma repertuaari Haapsalu tütarlastekoor Canzone ja käis sellega ka rahvusvahelisel pop- ja jazzkooride konkurssfestivalil Lauluragin. Tagasi tuldi II koha ja Eesti kooriühingu eripreemiaga.
Selle aasta oktoobris esietendus Viljandi kultuuriakadeemia mustas saalis noore koreograafi Raho Aadla tantsulavastus „DI”, mille muusika pärineb Rolfi sulest. „Mul on sahtlis olevat materjali päris palju, osa sõpru-tuttavaid on seda kuulnud,” andis Rolf aimu, miks Raho Aadla just teda oma esimese tantsulavastuse heliloojaks tahtis. „See muusika on hoopis teistsugune, kui inimesed on minu puhul harjunud. See on kindlasti midagi muud, kui nad minult eeldaksid.”
Rolfi sõnul oli see temale väga põnev projekt ja tulevikus tahab ta midagi selletaolist kindlasti veel teha.
Vabadus valida
Kas seda poolt Rolfi loomingust peaks nimetama klassikaliseks muusikaks või millekski kolmandaks, ei oska ta ise öelda. „Ma olen asjade lahterdamises hästi selline… Pigem ma ei taha üldse mingeid silte kasutada. Kui muusika minust välja tuleb, siis see lihtsalt on. Kui keegi tahab, siis lahterdab,” ütleb Rolf ja märgib, et ka klassikalisest muusikast sai „klassikaline muusika” alles sajandeid hiljem, kui muusikateadlased otsustasid, et just nii tuleb seda nimetada.
„Võib-olla lahterdatakse mind ka kunagi ära,” naerab ta.
Ja kuidas jääb siis popmuusikaga? „Hetkel pole plaane,” kehitab Rolf tagasihoidlikult õlgu.
Kui jõulukontserdid mööda saavad, eks siis paista. „Kindlasti ma kirjutan midagi. Kuhu muusikavaldkonda see jääb, ei oska ma praegu veel öelda. Olen muusikuna olnud väga mitmesugustes maailmades – muusikalides, ööklubides, suurtel firmapidudel, akustilistel kontsertidel – ja ma tahaksin sellise laia ampluaaga jätkata. See hoiab erksana, ei teki tüdimust ei ühest ega teisest,” räägib Rolf ja lisab, et saab soovi korral end alati ümber lülitada ja tegelda teise muusikastiiliga, et siis taas värskena esimese juurde tagasi tulla.
Tõepoolest, sellist luksust ei saa endale just liiga paljud muusikud lubada.
Rolf käis ise plakateid kleepimas
Rolf Roosalu Instagrami kontol on pilt, kus laulja istub jalgu kõlgutades Haapsalu raudteejaama perrooni serval. „Käisin Haapsalus plakateid kleepimas,” selgitab Rolf rõõmsalt. „Kes teine neid siis kleebib!”
Jõulukontserdi plakateid kleepides sõitis Rolf koos oma sõbra Eloga mööda Eestimaa paiku ringi, et inimesed teate lähenevast kontserdist ikka kätte saaksid. „Klammerdaja oli taskus ja… Mul ei ole midagi selle vastu, kui ma pean seda ise tegema,” muheleb Rolf ja lisab, et see oli üks mõnus road trip. „Haapsalu on ilus linn ja ma polnud seal tükk aega käinud ka – viimati vist suvel.”
Rolf Roosalu kontserdituur „Jõuluootus”
Erikülalisena laval Saara Kadak
15. detsembril kell 19
Haapsalu toomkirikus
Piletid Piletilevi.ee
