0

Jüri Saar: Traagiline lugu ja arhailine liikluskultuur

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Jüri Saar

Möödunud aasta 21. novembri varahommikul leidis Tartu kesklinnas aset liiklusõnnetus, milles hukkus noor mees ja teine pääses õnnetusest imekombel eluga.

Õnnetuse teeb eriliseks asjaolu, et jalakäijaile sõitis ülekäigurajal otsa alarmsõitu tegev politseibuss, mille kiirus oli õnnetuse hetkel ligi 120 km/t. Riigiprokuratuuri uurimine ei tuvastanud juhtunus politseinike poolelt mingit eksimist, sest nad olid toiminud kehtivate reeglite alusel. Ametkondade (politsei ja prokuratuur) järeldus oli, et inimene hukkus halbade asjaolude kokkusattumise tõttu ja süüdi pole keegi ega miski.

Selle aasta 12. oktoobri „Pealtnägijas” käsitleti seda üliemotsionaalset juhtumit põhjalikult, tuues välja hulga tehnilisi üksikasju. Saates ei räägitud aga üldse meie logisevast liikluskultuurist tervikuna ega politseinike (üldse võimuesindajate) rollist selle paremaks tegemisel.

Läänemaine arusaam normaalsest käitumisest liikluses põhineb kokkulepetel, mis on sätestatud seadustega. Esiteks kehtib reegel, et kõige tähtsam on inimese elu ja tervis, mida ei tohi ohustada mingitel asjaoludel. Teiseks kehtib proportsionaalsuse põhimõte, mille järgi on suurema ohu valdaja vastutus alati suurem kui väiksema ohu valdaja oma. Liikluse nõrgim osaline on jalakäija, kes vajab järelikult kõige enam kaitset. Seejärel tuleb jalgrattur ja siis autojuht. Kolmandaks ei tohi keegi liiklejaist rikkuda kehtestatud eeskirju, mis on üldkehtivad. Seadus on sama nii lihtliiklejaile kui ka võimuesindajaile.

Me oleme paljudes eluvaldkondades läinud edukalt üle normaalsetele läänemaistele põhimõtetele, kuid liikluses võimutseb endiselt sovetiaegne mentaliteet. Sellel oli (on) kolm põhitunnust. Esiteks liikluses ja üldse igal pool mujal jäävad ellu ainult tugevamad. Mõelge näiteks kas või selle peale, mitu juhti kümnest vähendab kiirust, nähes ülekäigurajal jalakäijat, mitte ei looda sellele, et jalakäija ennast kiiremini teelt ära koristab. Teiseks, kui lubada liiklejal midagi ise otsustada, valib ta üldjuhul halvima võimaluse. Seda suhtumist iseloomustab hästi diskussioon teatava hulga promillide lubamise üle, mis muutus ühel hetkel arutluseks selle üle, et siis hakkavat kõik roolijoodikud rääkima „kahe õlle juttu”. Läks hoopis meelest, et mõne promilli mittepidamine liiklusrikkumiseks ei saa automaatselt tähendada, et kõik liiklejad on pidevalt kerges joobes.

Kolmandaks on võimudel (riigil) ja võimukandjail alati õigus ning süüdi on alati inimene. Omaaegsed liikluseeskirjad olid koostatud viisil, milles vormiliselt eeldati kõigi liikluses osalejate võrdset  vastutust. Sellise väliselt vastastikuse vastutuse korral jäi aga liiklusõnnetustes süüdi alati liikleja ise. Näiteks üldine nõue, mille järgi valib juht kiiruse ja sõidustiili vastavalt tee- ja ilmastikuoludele. Kui juht tegi avarii, järelikult oli valitud kiirus või sõidustiil vale. Samuti nõudis seadus jalakäijalt kohustuslikus korras, et see veenduks sõidutee ületuse ohutuses. Kui jäi autole ette, järelikult ei veendunud teeületuse ohutuses. Ja jutul lõpp.

Küsimus on aga hoopis laiemas vastutuses inimese elu ja tervise eest, mis kipub hajuma ka tänases Eestis. Ka praegu võib linnavõim vähendada pimedal ajal asulasisest valgustust ilma vähimagi hirmuta, et temalt hakataks nõudma vastutuse võtmist liiklusõnnetuste eest. See, et õnnetuse võib põhjustada halb nähtavus, mille eest vastutab linnavõim, pole jõudnud ei  korrakaitsjate ega ka mitte kindlustuse teadvusse. Või teekattes oleva ohtliku augu parandamata jätmisel võib kohalik võim panna rahumeeli välja hoiatusmärgi ja sellega piirduda. Sellest hetkest peale oleks justkui juhi enda süü, kui ta satub augu tõttu avariisse või lõhub ära oma auto. Jalakäijaile loetakse seevastu hommikust õhtuni peale sõnu, et need kannaksid helkurit, mis seletatult tähendab, et eeskätt jalakäija ise peab hoolitsema enda ellujäämise eest. Mõni tubli politseinik olla helkuri puudumise eest lausa trahvinud.

Sovetiaegse mentaliteedi järgi kaotasid liikluseeskirjad ja üldse igasugused seadused kehtivuse, kui tulid mängu riiklikud huvid. Mäletate nõukogudeaegseid liiklusmiilitsa poolt eskorditud musti Volgasid jaTšaikasid, mis sõitsid nii, nagu õigeks pidasid. Või erilise numbrikombinatsiooniga autosid, mida tavaline miilits ei tohtinud peatada ega kontrollida. Tavaliikleja pidi aga teelt eest kaduma, kui partei ja valitsus vilkurite saatel saabus. See kuulus omamoodi võimutseremoonia juurde, näitamaks ka liikluses, kes on kes ja mis on mis.

Niisugune arusaam ei taha meil kuidagi kaduda. Alles ligi kümme aastat tagasi oli meil poliitikuile ja kõrgetele ametnikele jagatud massiliselt alarmsõiduki kaarte, mis andsid õiguse liikluseeskirju eirata. Tähtsad riigiasjad tahavad ju ajamist. Traagiline politseibussi juhtum kajastab täpselt sedasama mentaliteeti. Kui politseibuss kihutab sündmuskohale, kus väidetavalt ohustatakse politseinikke ja olla nähtud relvastatud isikut, on võib-olla tegemist erakordselt tähtsa, võib olla isegi riikluse alustalasid ohustava sündmusega (politseikeeles Charlie väljakutse). Siit ei tulene aga ikkagi vähimatki õigust panna oma käitumisega ohtu süütud inimesed.

Rääkimata siinkohal tervest mõistusest ja täiest arust, on Tartu juhtumi moraal üheselt vildakas. Sõita linnas kiirusega 120 km/t, kus lubatud on vaid 50 km/t, on ükskõik kelle poolt erakordselt tõsine liikluseeskirjade rikkumine. Niisuguse kiiruse korral on reaalses ohus suure hulga inimeste elud ja raske on leida pädevat põhjendust sellisele liikluskäitumisele. Jalakäija, kes ei tea oodata nii suurel kiirusel lähenevat autot, pannakse sisult läbi tegema ellujäämise katset.

Auto on ja jääb alati suurema ohu allikaks, mis paneb selle juhile kõige suurema vastutuse ohutuse eest. Juhul kui meie politseis kehtestatud alarmsõidu reeglid sõidukiirust üldse ei piira, on see totrus kuubis ja suuremat sorti tegematajätt, mille eest peab vastutama politsei kõrgem juhtkond. Me ei ela enam totalitaarses riigis, kus kehtestasid võimuesindajad endale ise reegleid. Tänapäeval võivad autod arendada kiirust ka üle 200 km/t. Kas siis politseinik sõidabki linnatänavail soovi korral sellise kiirusega? Kui tahab, paneb tööle peale vilkuri ka sireeni, kui tahab, ei pane, sest see on tema otsustamise pädevuses. Kõik on korras, olgu tagajärjed kui tahes tõsised.

Noore inimese mõttetu hukkumine on kui veetilk, milles ei kajastu halbade asjaolude kokkusattumine, mis oli ametlikult esitatud versioon. Seetõttu on raske mõista prokuratuuri- ja politseijuhte kuni siseministrini välja, kes sellest traagilisest juhtumist ei osanud/tahtnud teha ühtki tõsisemat järeldust. Prefekti valatud pisarad kaamera ees pole paraku üldse adekvaatne reaktsioon.

Tartu ringkonnakohus otsustas selle aasta 31. oktoobril, et kogu lugu tuleb uuesti uurida. Kohtu selline otsus on igati õigustatud. Uus uurimine annab võimaluse hinnata konkreetsete isikute vastutust, aga samuti hinnata politsei rolli liikluskultuuri õiges suunas edendamisel. See on meie kõigi parema tuleviku huvides.

Jüri Saar

Tartu ülikooli kriminoloogia professor, Vabaerakond

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Riigikodanik
Riigikodanik

Väga suur tänu, artikli eest. Traagiline juhtum peab saama lahenduse, et politsei vähemalt tunnistab omapoolset viga ja vabandab. Vabandab arutu kihutamise pärast ja teeületust lõpetavate jalakäijaite mitte märkamise pärast.
Mitte üheski olukorras ei tohiks mitte keegi, mitte kunagi linnatänaval sõita 120 km/t. Ühelgi tavaliiklejal ei ole niisuguse kiiruse kogemust.
Perekond kaotas noore mehe ja kaotuvalule lisaks kannab ka riigi vastutustundetust ja ebaõiglust.

Maria
Maria

Kõik me oleme jalakäijad ja kui me ka eelnevalt teaksime, et sõiduk läheneb 120 km/t, mis see teadmine annaks. Kogemus niisuguse kiiruse tajumiseks puudub. Kiirus 3sek ja staadionisirge on hoomamatu, Kui kaherealise tee ületamine võtab tavakõnnil aega 4-5sek, sinna juurde veel kindlasti 1sek teeservas otsuse langetamiseks, st teele astudes oli sõiduk vähemalt 160-180m kaugusel ja oli öö. Miks Eesti kiirteedel on piirkiirus 110km/t?
Õiglustunne ja usaldus oma riigi suhtes…

Unesnôiduja
Unesnôiduja

Sorts on jàlle seeni manustanud ja ùliaktiivseks muutunud.

juss
juss

sa sorts õpi lugema ja loetust ka aru saama!

sorts
sorts

lisaks siia juurde veel pisiasjade eest trellide taha toppimise,mis tuleneb otseselt sooviga karistada kõiki ja kõike.
vt.kasvõi ülalolevat lugu,kus politseid hammustanud mees saadetakse mingil suvapõhjusel (ei täitnud järelevalve kohustust) kinnimajja maksumaksja kulul elama selmet lasta inimesel tööd teha.
sel viimasel juhul on põhiline põhjus selles,et mingid pooletoobised prokurörid ja kriminaalhoolduse ametnikud saaksid teha kuskile aruandesse linnukese–nää, me kaitseme seadust ja korda!

kris
kris

no need kaks asja pole küll omavahel võrreldavad ! Räuskav joodik politseimaja ees on ikka tase küll !

wpDiscuz