Eelmisel nädalal ilmunud uudis sellest, kuidas ärimees Koit Uus ostis Haapsalus kaks korterit, et need enda loodud MTÜ Pagula vahendusel sõjapõgenikele välja üürida, tõstab suure osa lugejate vererõhku ja tekitab küsimuse: mis toimub?! Nagu sotsiaalministeerium aga kinnitas, on selle skeemiga juriidiliselt kõik korras ehk jokk.
Palju suurem uudis koorub välja sotsiaalministeeriumi selgitusest selle kohta, milline on riigi plaan, kuidas pagulasperesid vastu võtta ja Eesti eluolusse integreerida. Põhimõtteliselt võib öelda, et reeglid on, aga plaani pole. Kuidas teisiti aru saada sotsiaalministeeriumi puhtsüdamlikust ülestunnistusest, et pagulaspere saadetakse elama sinna, kus ministeeriumi palgatud kinnisvarabüroo parasjagu sobiva korteri leiab ja selle omanikud nõusse saab, et need oma korteri sõjapõgenikele üüriksid.
Vägisi tuleb silme ette kolmapäevaõhtune meeleolukas lotosaade ühes kommertstelekanalis, kus lototron rõõmsalt kõriseb, värvilised pallikesed hüplevad, ootusärevus kerib – ja võitja on… Haapsalu!
Sohk!, hüüatab kindlasti nii mõnigi haapsallane.
Ühesõnaga pole pagulaste elukohad mitte vastuvõtjate teadlik valik, vaid juhus, milles mängib põhirolli kinnisvaraturg. Nii ongi pagulased Tallinna ja Tartu asemel paigutatud elama Kundasse, Pärnusse, Türile ja Põlvasse. Vaevalt et selline skeem ilma valitsuse toetuseta toimida saaks.
Eesti valitsus on lubanud hajutada sõjapõgenikud, et ei tekiks getosid. Selle plaani teostamiseks on leitud originaalne lahendus. Haapsalu linnavalitsuse meelest on aga juba kolm peret küllalt suur risk, mis võiks kaasa tuua suletud kultuuri- ja keeleoaasi tekke.
Kahjuks pole kuulda olnud, et ükski ametnik oleks viidanud vajadusele välja selgitada, kuidas seal, kuhu pagulased bingo-meetodil elama saadetakse, näiteks tööturuga lood on.