Sügis on saabunud ja seda on tunda ka loomaarsti töös. Kesksuvel on kliiniku poole peal üldiselt vähem toimetamist. Kui saabub 1. september, on aga kõik jälle krapsti oma kohtadel tagasi ning ka loomaarsti kiire tempo võib vanaviisi jätkuda.
Minu töö nõuab minult igasuguseid oskusi ja ka head keskendumisvõimet ning detektiivikalduvusi. Kui kassil poevad tagumikust ussid välja või koer on endale käpa sisse astunud roostes naela, on lahendus võrdlemisi lihtne. Teinekord me võime aga põhjusi jääda pikalt otsima, sest tegemist on haruldase haigusega või siis pole meile kogu taustinfo teada. Näiteks külastasin ma sel kevadel üht lambakarja, kus tosinast lambast ei olnud ükski poeginud. Pärast lähemat uurimist ja ultraheliga läbivaatust selgus, et tõepoolest polnud lootust, et sealt mõni tall veel kooruks: ükski lammas polnud tiineks jäänud. Kuigi üritasime kohe esimese asjana süü jäära kaela veeretada, ebaõnnestus see meil paraku. Jääral oli eelmistes karjades olnud järglasi ning ta paistis ka läbivaatusel üdini terve ja suguvõimeline. Sel ajal kui ma igale lambale veel kord ringi peale tegin, et mõelda, milles siis lõpuks asi võib olla, läks omanik traktoriga silorulli ette tõstma, et lammaste söögipoolist täiendada. Ometi polnud ka nende kehakonditsioonil midagi viga. Loomad ei olnud kindlasti mitte liiga kõhnad, et tiineks jääda. Alles siis, kui silorull lahti veeretati ja mulle selle vahelt esimese asjana hulgaliselt ristikut vastu vaatas, sai mulle asi selgemaks. Omanikku veel kord ristküsitledes selgus, et tõepoolest on silorullid tehtud põllult, kus on peamiselt punane ristik. Kuigi taim iseenesest on energiarikas ja muidu loomadele sobilik, sisaldab ta ohtralt fütoöstrogeene ehk taimseid hormoone, mis matkivad keha oma hormoone ja ajavad selle süsteemi hoopis sassi. Ohtralt neid tarbides polnud lammastel võimalustki tiineks jääda. Poleks omanik tol hetkel selle silorulliga lagedale ilmunud, oleks ma põhjust ilmselt veel pikalt otsima jäänud.
Ka väikeloomad satuvad igasugu täbaraisse oludesse, mis tunduvad esmapilgul arusaamatud. Alles hiljuti toodi mulle kliinikusse üks viirpapagoi, kes oli segastel asjaoludel oma tiiba vigastanud ajal, mil tal lahtiselt toas lennata lasti. Lähemalt vaadates paistis tiiva siseküljel suur sulevaba ala, millel oleks nahk justkui ära põletatud. Sel ajal kui omanik üritas välja nuputada, kuidas kõik juhtuda sai toas, milles pole ühtegi küttekollet ega kuumenevat elektriseadet, hakkas mulle erkrohelise linnukese keha vastas üks sinine jutt silma. Värv, mis esmapilgul klappis looma sulestiku üldise tooniga, osutus siiski hoopis lõngajupiks, mille oli lind suutnud endale tihkelt ümber keha mässida. Ilmselt oli ergas tegelane tükk aega võidelnud, et lõnga küljest uuesti lahti pääseda, ja ses tegevuses oli tal õnnestunud ka oma sulestikku maha kõrvetada. Eks või inimesedki oma kätele sellega haavu tekitada, mis siis veel tunduvalt õhema nahaga lindudest rääkida. Mitme valusa nokalöögi saatel saime lõnga ja linnu üksteisest eraldatud, loom tunnistati elukõlblikuks ning läks valuivaigistite ja salvi saatel koju paranema.
Kuigi teinekord võib lahendus mõnele haigusele olla väga lihtne, ei pruugi omanikud kerget ravi üldse mitte omaks võtta. Mõnda aega tagasi pandi mu vastuvõtule kirja üks koer, kellel pidi olema mingi raskem nahahaigus. Omanikud arvasid, et võib-olla tugev allergia või vähemasti kärntõbi. Loom pidi end nii hullusti sügama, et ei lase enam mitte kellelgi rahulikult elada. Läbivaatuse ja vestluse ajal uurisin omanikelt kõikvõimalikku taustinfot. Küsimusele, kas koer on saanud kirburohtu, vastas meesterahvas nördinult: „Meie koeral küll kirpe ei ole.” Kas kirburohi sai pandud, selle jättis ta enda teada.
Koer sügeles tõepoolest tagakehalt ja külgedelt päris korralikult. Hakkasin ette valmistama mikroskoobi klaase, et karvadest ja nahast proove võtta, kui järsku kitkumise vahepeal hüppas minu käele ei keegi muu kui rasvane kirp. Selline mõnusalt täis söönud, kes ei jää kellelegi märkamatuks. Ka omanik nägi seda. Pahaselt pöördus ta siis kohe oma abikaasa poole: „Ma ju ütlesin sulle. Näed siis, ja sina tuled loomaarsti juurde selleks, et talle koerakirpe näidata.” Üritasin oma naeru vaos hoida ja tegin koerale vajalikud tõrjed. Ega kirp ole mingi häbiasi, ja sügiseselt jahenevate ilmadega on see normaalne, et nad üritavad koduloomadega tuppa kaasa pressida.
Ükskõik, kas müstilised haigused või täitsa tavalised vahejuhtumid, loomaarsti poole tasub ikka pöörduda. Teinekord võib täitsa üllatavaid lahendusi leida.
