Üks ajalooline viga parandati neil päevil. Sellele vaatamata, et eestirootslased elasid Osmussaarel aastasadu, on nad nüüd esimest korda saarel ka täieõiguslikud maaomanikud.
Osmussaarlastega läks kuidagi nii, et elasid nad oma väikesel saarel nagu vanajumala selja taga: püüdsid kala, pakkusid lootsiteenust ja harisid maad nii palju, kui seda just harida sai. Makse maksid nad Uuemõisa mõisale ka, aga peamiselt kala, lindude ja hülgerasvana. Teotööd oli saare talupoegadelt keeruline nõuda. Korra-paar aastas käis saarel ka kirikuõpetaja, kes ristis need, kes vahepeal sündinud, ja pühitses need, kes vahepeal surnud.
Kui üle Eesti hakati talumaid mõisalt päriseks ostma, ei lasknud osmussaarlased sellest end häirida. Nemad elasid oma teada vana traditsiooni kohaselt, kus nende taludele kehtis tavaõigus. Nii sai Osmussaar hoopis kõrvaliste isikute omaks. Osmussaarlastele endile sai see selgeks alles siis, kui taasiseseisvunud Eestis hakati maid ja vara tagastama ning neil polnudki midagi tagasi saada.
Aeg näitas, et osmussaarlased, kuigi neid polnud teiste eestirootslastega võrreldes palju, polnud pehmest puust. Nad lõid oma külaühingu, raiusid võsast puhtaks kalmistu ja püstitasid seitsmele saarel elanud suguvõsale sinna mälestuskivid, samuti konserveerisid Jeesuse kabeli varemed, kus nüüd saab suviseid jumalateenistusi pidada.
Nüüd seisab ees majaehitus. See ei ole lihtne ülesanne, sest kogu ehitusmaterjal tuleb saarele vedada ja osmussaarlaste järeltulijad elavad kaugel. Nende entusiasm ja senised teod aga lubavad loota, et peagi on neil saarel oma maja. Maja, millest ei saa kasu mitte üksnes osmussaarlaste järeltulijad, vaid ka saare külastajad, sest sinna on plaanitud samuti väljapanek saare ja eestirootslaste ajaloost.
Igal juhul on endiste osmussaarlaste järeltulijad taas saarel kanda kinnitanud.
