Juhtkiri: kas tühi leht oli moraalselt õige?

Kõik teavad juba, et Eesti presidendi valimiseks laupäevaks kokku kutsutud valimiskogus jäi president valimata. Teises voorus sai Siim Kallas 138 häält, Allar Jõks 134 häält, kehtetuid sedeleid oli kolm ja tühje 57.

Läänemaa valimiskogu liikmeid läbi helistades selgus, et „meie omad” küll tühja sedelit valimiskasti ei libistanud ja nad taunivad sellist käitumist. Ehk tõesti. Millegipärast on aga tunne, et kui Lääne Elu helistaks läbi kõik valimiskogus osalenud, tuleks välja, et sedeli täitmata jätnuid peaaegu ei olnudki! 

Kui keegi valimiskogusse valituist lugejale valetas, tähendab see vähemalt kaht asja. Esiteks jääb mõne inimese südametunnistusele must plekk, mis end tulevikus loodetavasti  ebameeldiva sügelusega veel pikalt meelde tuletab. Teiseks näitab see, et valimiskogu liikmed julgevad tunnistada oma valikuid, kuid mitte oma valimata jätmist. Järelikult on tühi sedel midagi häbenemisväärset.

Aga kas peaks? Ehk olid põhiseaduse koostajad seda asja just niimoodi plaaninudki? Et kui enim hääli saavad kaks presidendikandidaati on mõlemad nii hullud, et kuidagi ei kõlba Eesti presidendiks, siis on võimalus nad kõrvale lükata.

Endine ajakirjanik Toomas Mattson püüdis leida ajaloost valimiskorra algset mõtet, vastust küsimusele, kas assamblees käsitleti mingil viisil ka olukorda, kus valimiskogus ei õnnestu vajaliku häälte hulga saavutamata jäämise tõttu presidenti valida. „Ja vastus on – assamblee ei käsitlenud sellist võimalust, sest nende n-ö vaikimisi arusaama järgi pigem ei olnudki võimalust, et valimiskogus jääks president valimata,” kirjutab ta oma Facebooki leheküljel.

„Mõte oli, et valimiskogu on presidendi valimise protseduuri lõppfaas, kust riigikokku teed enam edasi ei ole, sest president valitakse seal igal juhul ära.”