0

Seljakotiga Austraalias. Kelli Seiton: punastel teedel

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

kelli seiton seljakotiga austraalias foto erakogu

Kelli Seiton

Kas sõidaksid 1400 kilomeetrit tööintervjuule, et saada töö kaheks kuuks? Aga 4300 kilomeetrit?

Kaks aastat tagasi tundus Tallinnast Valgasse sõit pikk ettevõtmine. Seda, et ühel päeval võiksin 1400 kilomeetrit tööintervjuule sõita, poleks ma tollal isegi uskunud, ent nüüd on need kümneminutiliseks töövestluseks läbitud kilomeetrid juba seljataga ning Austraalia ulmelised vahemaad veidi kodusemad.

Sõit, mis Eestis tähendaks riigi ühest otsast teise liikumist, võib siin olla „kiire pärastlõunane ots”, selgitas mulle kohalik farmer Bridget. Kui tema noor oli, sõitis ta aeg-ajalt sõbrannadega lähedal asuvasse linna Brisbane’i kohvitama. See tähendas kahe ja poole tunnist sõitu. „See ongi Austraalia,” pööritas ta minu imestuse peale silmi.

Mida päev edasi, seda rohkem mõistan Bridgetit ja seda lühemaks vahemaad justkui muutuvad. Sel aastal on minu ja partneri kuldne Holden vuranud koos meiega 22 000 kilomeetrit, ees ootab vähemalt 10 000. Kõige ekstreemsem on olnud sõit Austraalia punasesse südamesse kõrbelinna Alice Springsi ja lähedal asuva maailma suurima monoliidi Uluru juurde.

Sõitu sinna planeerides ei tulnud valida tohutul hulgal vaatamisväärsuste või linnakeste vahel, seal lihtsalt polegi eriti millegi vahel valida. Eemalt saab nimekirja panna kõrbekanjoni, Alice Springsi ja sealt juba kiire sõidu Uluru juurde. „Kiire sõit” tähendab 463 kilomeetrit. Et aga üldse Alice Springsi jõuda, tuleb läbida tuhandeid kilomeetreid kõrbeteid.

Retke kirjeldada on lihtne: pea kohal lõõskab päike, tee suundub vaevumärgatavate kurvidega otse, kiiruspiirang on 130 km tunnis ning punasel maapinnal kasvavad üksikud madalad puud. Igal päeval jääb seljataha umbes 900 kilomeetrit ning üksikuist vastutulevaist autodest või nelja haagisega rekadest paistab sõbralik lehvitus. Telefonilevi ei ole ning asustus on nii hõre, et Austraalia kaardile on üksikud tankladki üles märgitud.

Kui see kaugus ei tundu veel küllalt ekstreemne, võib Alice Springsi jõudes silmad üle kohaliku „õhukooli” (School of the Air) kaardi lasta. Siia kaardile on pikitud kõikide kooli õpilaste elukohad. Lähim neist umbes sada kilomeetrit koolist. Alice Springsi õhukool, kus käivad Austraalia outback-lapsed, kes elavad lähimast koolist liiga kaugel, et iga päev kohapeal käia, saavad põhihariduse interneti teel. (Outback on Austraalia väga hõredalt asustatud sisemaa.) Tunnid toimuvad üsna sarnaselt tavakooliga, selle väikese erinevusega, et õpetaja istub koolimaja stuudioruumis, 125 õpilast aga igaüks oma kodus.

Kooli algusaastail toimisid õppetunnid raadiojaama kaudu. Lapsed keerasid oma vastuvõtja tunniplaani järgi õigel ajal tööle, tervitasid õpetajat ning asusid kuulama. Nüüd tehakse kõike arvutis. Tundub üsna tavaline Skype’i kasutamine? Aga kujutle, et laps, kellele õpetaja klassiruumis praegu keemiakatseid teeb, elab 800 kilomeetri kaugusel. 800 kilomeetrit on sellest lapsest esimese küla, poe või ehk isegi naabri juurde. Tema koju ei vii mitte asfalttee, vaid punane kruusarada. Loodus ümberringi on kuiv ja punane kõrb. Ainsad mängukaaslased on vanemad, lapsehoidja või õde-vend. Need on ainsad inimesed, keda ta nädalast nädalasse näeb. Mõned pered käivad poes kord paari kuu jooksul ning mõnele lapsele jõuavad töövihikud ja õpikud koju lennupostiga, need potsatavad piltlikult öeldes hoovi.

Alice Springsi õhukooli õpilaste seas on neid, kelle vanemad töötavad rahvusparkides, kaevandustes, kaameli- ja veisefarmides. Mõne farmi maa-ala on nii suur, et kui valdavalt aetakse karja kokku mootorrataste või hobustega, siis neis läheb vaja helikopterit.

On austraallasi, kes võtavad mitmesaja kilomeetri pikkusi teeotsi ette veelgi tihedamini. Elasin koos kaevuritega, kellel on kaks kodu. Ühes on nad neljal päeval, kui töötavad 12tunniseid vahetusi kaevanduses. Teises kodus, mis asub töökohast 800 kilomeetri kaugusel, elavad töönädalate vahepealsel viiel päeval. See tähendab, et igal nädalal sõidavad nad kokku vähemalt 1600 kilomeetrit! Kaevuritel on see üsna tavapärane elustiil ning kuigi mu elukaaslased nentisid, et kaua nad sel moel rännata ei jaksa, on nad elanud niiviisi ligi viis aastat.

Seljakotirändurid nii pikka vahemaad igal nädalal ette ei võta, küll aga pole see küsimus, kui on vaja uuele tööle asuda. Tööintervjuule ei pruugita nii kaugele sõita, aga on erandeid. Casella veinitehases oli see töökoht, mille pärast mina farmerilt kolm päeva vabaks küsisin ja edasi-tagasi 2800 kilomeetrit intervjuuks maha sõitsin. Minu läbitud vahemaa 10minutilise intervjuu, narko- ja füüsilise test pärast oli aga naljamäng nende kõrval, kes selleks teisest Austraalia otsast Perthist Sydneysse lendasid ja sealt kohale sõitsid – kokku 4300 kilomeetrit. Tagasi niisamuti. Kui töö ja tasu seda väärt, miks mitte, põhjendas üks Eesti tüdruk.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
prügikoll
prügikoll

Arusaamatuks jäi ikkagi see 1400km tööintervjuu asi, et kus see siis toimus vöi mis värk sellega üldse on. Tallinn-Valga-Tallinn küll niipalju ei tule. Aga sellepärat poleks pidanud küll Austraaliasse minema, et avastada kuidas söidetakse nädalas 800km tööle ja 800km koju – Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa – seal käib asi samamoodi. Seal söidetakse isegi iga hommik 200km autoga tööle ja öhtul tagasi. Käisin kunagi enda autoga hommikuti Haapsalust Tallinasse tööle, kolmel öhtul nädalas Tallinnast Pärnusse kooli ja peale seda sealt Haapsalusse koju – 70000km aastas.

wpDiscuz