Riigihalduse ministri Arto Aas tahab teha maakonnakeskustesse riigimajad, kus istuks leti taga igale kodaniku küsimusele vastata oskavad riigitellerid. Foto: Priit Simson/Eesti Ajalehed/Scapix
Riigihalduse ministri Arto Aasa sõnul ei esinda praegused maavanemad mitte regioone, vaid riiki. Haldusreformi järel hakkab riik omavalitsusjuhtide häält rohkem kuulda võtma.
Riigihalduse minister Arto Aas, vallajuhtide palgatud advokaat Paul Varul analüüsis haldusreformi seadust ja leiab, et seaduse mõned punktid on põhiseadusega vastuolus, mistõttu valmistuvad vallad pöörduma riigikohtu poole. Mida ütlete?
Varul ei ütle mitte, et on vastuolus, vaid et seaduses on kohad, mida tuleks riigikohtul hinnata. Jutt käib haldusreformi ajakavast, ühinemistoetustest ja kriteeriumidest. Meie hinnangul on seadus põhiseaduspärane; nii justiitsministeerium, õiguskantsleri büroo kui ka presidendi kantselei hinnangul ei ole põhiseaduse riive nii intensiivne, et peaks seadust muutma. Augusti lõpuks saadame vastuse riigikohtule, ajapikendust ministeerium ei vaja.
Kust tuleb valitsuse õigus omavalitsusi vastu nende tahtmist liita?
Õigus tuleneb põhiseadusest, kus on kirjas, et valitsus võib omavalitsusi ühendada, kuulates ära nende arvamuse, ning haldusreformi seadusest, mis on demokraatlikult valitud parlamendi poolt vastu võetud.
Aga toetused – probleem on ju selles, et kui omavalitsus vabatahtlikult ei liitu, siis toetust ei saa.
Valitsus ei peaks ka vabatahtlikult liitujaile toetust maksma. See on valitsuse vaba tahe, et motiveerida omavalitsusi. Valitsus katab sundliitmise otsesed kulud: vallasildid, koondamisraha jms. Kuna riik katab sundliitmise otsesed kulud, ei näe ma põhiseaduslikku probleemi, kui omavalitsus jääb preemiast ilma. Kui kõik omavalitsused saaks ka pärast sundliitmist ühinemispreemiat, siis väga paljud omavalitsusjuhid ei viitsikski liitumisläbirääkimistega vaeva näha. Löödaks käega: ah, las valitsus paneb kokku, valitsus on nagunii süüdi, ärme ise vaeva näeme!
Mis siis saab, kui riigikohus ütleb, et seaduse teatud pügalad on põhiseadusvastased?
Siis peab parlament hakkama seadust muutma. Mina arvan, et seadus on põhiseadusega kooskõlas; kui riigikohus leiab, et põhiseaduse riive on liiga tugev, siis minu hinnangul vabatahtlik liitumine koos preemiatega peab jätkuma praeguse ajakava järgi. Suur osa omavalitsusi peab liitumiskõnelusi rõõmsalt vabatahtlikult, vastuseisu selgroog on mu meelest murtud.
Kui seadus osutub põhiseadusvastaseks, kas suudate kinni pidada praegu seatud haldusreformi tähtaegadest?
Pigem mitte. Vabatahtlikud ühinemised jõustuvad kohalikel valimistel, aga kui seaduses on põhiseaduslik probleem, siis on suur risk, et haldusreform tervikuna lükkub aastaid edasi. Ma arvan, et siis on reform selleks korraks kraavis.
Miks on vaja maksta ametist lahkuvaile vallavanematele aastapalk?
See on osa reformi õnnestumise paketist, et vallajuhid oma isiklikest hirmudest ja huvidest lähtuvalt ei oleks takistuseks. Praeguse seaduse järgi saaksid nad poole aasta palga. Valitsus lähtus ekspertide soovitustest ja naaberriikide kogemusest. Soomlased on taganud isegi kuni viie aasta sissetuleku endistele vallatöötajaile. Igal reformil on oma hind. Vallajuht on võtmeisik. Kui vallajuht juhib reformi edukalt, nii et omavalitsus ühineb, siis ta ise kaotab töö – valitsus pidas sellist toetust otstarbekaks.
Kas see pole ebaeetiline äraostmine?
Ei, ma ei arva seda. See on ühekordne toetus protsessi sujuvuse tagamiseks. Enamik omavalitsusjuhte on pika staažiga ja on vaja tagada, et nad on positiivselt ja aktiivselt meelestatud. Haldusreform on suur muudatus, läbirääkimised toovad kaasa suure töökoormuse. Lihtsam on valitsusel maksta toetust, kui lasta vallavanemail end poolkorruptiivsel teel ise premeerida töö eest.
Mis saab maakondadest?
Maakonnad jäävad ka pärast reformi.
Kui võtame Läänemaa näite, siis Hanila ja Lihula liituvad Pärnumaaga. Kuidas tõmbab valitsus uued maakondade piirid?
Omavalitsused võivad ise valida, kuhu maakonda kuuluda. See on kindlasti ühinemiskõneluste üks emotsionaalsemaid punkte. Kui Lõuna-Läänemaa vallad näevad, et mõistlik on kuuluda Pärnumaa koosseisu, siis valitsus ei sekku. Läänemaa on koht, kus on vist kõige rohkem üle maakonna piiri liikumisi: Nõva mõtleb Harjumaa poole, Kullamaa Märjamaale, Lõuna-Läänemaa Pärnu suunas. Maakondade piirid muutuvad haldusreformiga, aga maakonnad ise jäävad.
Praegu arutame maavalitsuste reformi, aga see ei tähenda, et maakonnad koos oma ajaloolis-kultuurilise taustaga ja haldusüksustena kuhugi kaoks. Läänemaa on üks Eesti väiksemaid maakondi, aga kui omavalitsusjuhid tunnevad, et maakondlik kuuluvus ei ole tähtis, siis on see nende otsus. Kui inimesed enam oma igapäevategevuses maakonna piire ei tunneta ega jälgi, on see küll kultuuriline ja ajalooline ning identiteedi küsimus, aga ju siis osas kohtades ei ole maakonnapiir enam nii tähtis.
Haldusreformi ametlik põhjendus on, et tugev omavalitsus peab aitama kaasa regionaalarengule. Kui osa Läänemaa valdu liitub Pärnumaaga, jääb maakond veelgi väiksemaks ja nõrgemaks. Mu meelest jääb siis ka haldusreformi eesmärk täitmata.
Miks jääb maakond nõrgemaks, kui on väiksem?
Kas rahvaarv ja territooriumi suurus ei ole tihedalt seotud maakonna arengupotentsiaaliga?
Praegu ei räägi me mitte maakondade reformist, vaid omavalitsuste reformist, sellest, milline on omavalitsuste finantsvõimekus ja ametnikkonna professionaliseerumise võimalused. Eelkõige saavad inimesed teenused omavalitsusest ja riigi tasandilt. Maakonnapiiride nihkumisel ei ole käegakatsutavat mõju regionaalarengule. Maakonnad ei kao.
Te isegi ütlete, et maakonnad on ajaloolis-kultuurilised piirkonnad. Kui maakonnalt lõigata küljest traditsioonilised ajaloolised osad, tähendab see identiteedi rikkumist, rahvaarvu vähenemine toob kaasa majandusliku potentsiaali vähenemise. Kui reformi nii teostada, ei tugevda see kuidagi regionaalarengut.
Aga Pärnu peaks muutuma siis ju tugevamaks. Kui me tahaks kõik funktsioonid tõmmata Tallinna, siis ma saaks aru, et on mingi hirm. Praegu valivad omavalitsused ise maakonna. Kui omavalitsusjuhid ütlevad, et maakondlik kuuluvus ei ole inimestele tähtis, miks peaks siis valitsus panema käe ette? Mina küll ei tahaks öelda Lihula inimestele, et nad ei tohi ühineda Pärnu suunas, sest maakonna piirid peavad olema pühad. Minu meelest ei ole see tugev argument.
Millised saavad olema regionaalameti regioonid?
Maavalitsuste teemat arutame neljapäeval (intervjuu oli eelmise nädala kolmapäeval – toim.) valitsuskabineti istungil. Minu ettepanek on anda maavalitsuste funktsioonid kohalikele omavalitsustele ja ministeeriumidele. Regionaalse sisuga ülesanded koonduvad regionaalametisse, mis jääb esindatuks kõikidesse maakondadesse. Regionaalameti sisemine juhtimine on teisejärguline küsimus, kuigi on saanud palju emotsionaalset tagasisidet. Oblastite tegemine on täiesti rumal väide! Kuigi politseil on näiteks neli regiooni, ei räägi me oblastitest. See on ühe riigiameti sisemise juhtimise küsimus.
Kui regionaalamet sünnib, siis on mõistlik vaadata suuremat pilti, mistõttu on kasulik vaadata teenuseid regioonidena. Kas või planeeringute tegemisel, raudtee- või maanteeplaneeringutel, on pilt killustunud, targem on vaadata suuri regioone. Aga peamiselt on see sisemise juhtimisstruktuuri küsimus. Maakonnapiire ei kustutata.
Miks on maavalitsused vaja asendada uue riigiasutusega?
Me ei asenda teda uue riigiasutusega, vaid mingid funktsioonid – näiteks ruumiline planeerimine, mida omavalitsustele ega muule riigiasutusele üle anda ei saa – jäävad regionaalametile. Praegu on maavalitsustes tööl umbes 500 inimest, umbes 100 jääks regionaalametisse. Lahutamatult seotud on sellega riigimajad, mis peaks maakondades ühendama riigiasutuste teenused ja töötajad ühte kohta. Regionaalamet hakkab koordineerima ka riigimaja. Kui 30 riigiasutust ei ole mööda linna laiali, siis suudame nad ühte koondades kõvasti ressurssi kokku hoida. Inimesel on lihtsam asju ajada, kui riigimajas on riigiteller, kes suudab vastata ühe asemel kümnele küsimusele ja inimese suunata õigesse kohta. Igal maakonnakeskuse riigiasutusel ei ole vaja oma koristajat ega paljundusaparaati. See oleks üks osa maavalitsuste reformist. Me ei taha hakata ehitama uhkeid riigimaju, maavalitsuste hooned kõlbavad selleks, et ametnikud sinna kokku korjata.
Kui võtta kas või Haapsalu näide, siis kõikide ametnike koondamiseks tuleb ehitada ikka väga suur büroohoone.
Ehitusprogrammiks ei ole meil raha.
Võib-olla Pärnu-suuruses linnas on mõni sobiv tühi büroo, aga Haapsalus on kindlasti vaja midagi ehitada.
See võib tähendada millegi mahamüümist ja arendamist. Mõistlik on viia ametnikud, kes iga päev inimestega ei tegele, linna serva ja ametnikud, kes tegelevad, tuua linna keskusse riigimajja. Betoon pole number üks, number üks on teenuste kokkuviimine. Eesmärk on lõpetada killustumine, kus iga riigiasutus üritab maja püsti hoida.
Kui Haapsalus ei ole enam maavanemat, kelle ülesanne on vastutada piirkonna arengu eest, siis kuidas kaitsta Läänemaad Pärnumaa vaeslapse seisuse eest?
See on üks funktsioon, mis jääb regionaalametisse – horisontaalne koostöö ja koordineerija roll. Kogukonna ja regiooni esindamine on tähtis funktsioon, mis peab alles jääma.
Kui maavanema koht kaob, kes siis vastutab Läänemaa arengu eest?
Regionaalameti esindus jääb Haapsallu alles.
Te ütlete, et maakonna riigimajja jääb teller, kel pole sedagi otsustusõigust mis praegusel maavanemal.
Mis otsustusõigus praegu maavanemal on?
Maavalitsused on arenguküsimustes nõrgad, aga on vähemalt olemas.
See funktsioon peab jääma regionaalametisse. Keegi, kes võtab riigiasutused ühe laua taha ja vajadusel paneb riigitelleri selja taha.
See on tehniline töö ega ole sama, mis praegu maavanema ülesannetes kirjas: vastutada maakonna tasakaalustatud arengu eest.
Aga tööriistu maavanemal enam ei ole. Maavanemal pole eelarvet ega ametlikku esindatust, et seda ülesannet täita. Aeg on teinud oma töö.
Kas regionaalameti moodustamine läheb valitsuses läbi?
Mina teen selle ettepaneku, et horisontaalne koostöö jääks kohapeale alles. Minu meelest on regionaalset üksust vaja. Praegu on ministeeriumidel väga keeruline suhelda 15 maavalitsusega.
Eestis on 15 maakonda, ajaloolis-kultuurilist piirkonda, nagu ise ütlete – kas nendega suhtlemine ei ole riigiasutuste töö osa? Mis mõttes on ministeeriumidel keeruline suhelda 15 maavalitsusega?
Reaalne elu on selline. Kui mingi valdkonna ministeerium töötab mingit regulatsiooni välja või teeb reformi, siis maavalitsustel on tihtipeale väga erinevad seisukohad, partnereid on palju, keeruline on pidada läbirääkimisi 15 maavalitsusega. Kui on üks partner, praegusel juhul regionaalamet, kel on selged funktsioonid ja vastutus, siis näen, et saame riigi juhtimises regionaalset mõõdet tugevdada.
Millist regionaalset mõõdet saame juurde, kui senistelt maakondadelt võetakse otsustusõigus?
Mis otsustusõigus?
Te ise ütlete, et 15 maavalitsuse asemel on seadusi mugavam kooskõlastada ühe regionaalametiga – see ju näitab, et maakondadelt võetakse kas või seadusloomes kaasarääkimise õigus täiesti ära.
Vastupidi on. Praegu on nii, et kuna maakondadelt tulevad eri seisukohad, huvid on erinevad ja keegi neid ühte ei seo, siis tihtipeale nendega ei arvestata.
Kui maakondade huvidega praegu ei arvestata, kuidas nendega siis tulevikus rohkem arvestatakse?
Mina näen, et peame looma võimeka regionaalameti, kes suudab võtta kokku regionaalse komponendi. Kuni selleni välja, et riigiasutused peavad kooskõlastama teenuste pakkumise maakondades regionaalametiga. Mina näen, et ühe partneriga on neid asju lihtsam teha kui 15 osapoolega, kel on eri huvid ja eri töökultuur. Peale selle on maavanemad ka politiseeritud. Maavanemate politiseerimine ei ole olnud kõige targem otsus.
Te ütlete, et praegu on raske arvestada maavalitsuste seisukohtadega, sest neid on nii palju. Kui tulevikus ei ole isegi mitte nõrka maavalitsust, kuidas siis maakondade seisukohti teada saada?
Haldusreformi mõte on, et tekivad tugevad omavalitsused. Omavalitsuste roll peab suurenema. Maavalitsused täidavad formaalset funktsiooni, mis on reaalses elus üsna hõre.
Toome Läänemaa näite. Praegu vastutab maavanem kümne omavalitsuse eest. Reformi järel maavanema kohta enam ei ole, Läänemaale jääb kolm omavalitsust. Kes kolmest omavalitsusjuhist peaks tulevikus maakonda esindama?
Haldusreformi järel peaks omavalitsuste roll ühiskonnaelu korraldamises oluliselt kasvama. Maakonna huve peaks tulevikus esindama omavalitsusliit. Ega maavanem esinda regiooni huve, sest ametijuhendi järgi esindab ta riiki. See ongi maavanemate häda olnud. Meie arvame, et omavalitsused peaksid suutma praegusega võrreldes terve regiooni huve palju rohkem esindada.
Vähemalt Läänemaal küll ei ole ükski omavalitsusjuht huvitatud või võimeline tervet maakonda esindama. Võtame kas või teie erakonnakaaslase, Haapsalu linnapea Urmas Suklese, kes on korduvalt väljendanud oma huvipuudust maakonna kui sellise vastu.
Kurb.
Millised uued ülesanded ehk funktsioonid saavad omavalitsused pärast reformi?
Revolutsiooni tulemas ei ole. Omavalitsustel on kõik tööriistad, aga puudu on seni olnud võimekusest ja finantsilisest suutlikkusest. Tallinna näitel – kui omavalitsus tahab, võib ta teha televisiooni, panga ja munitsipaalpoe.
See eeldab piisavalt head maksutulu.
Just. Tahame soodustada koostööd ehk omavalitsusliite. Tahame omavalitsustele anda üle ettevõtluse arendamisega tegelevad arenduskeskused, et ettevõtluskeskkonnaga tegeleksid omavalitsused. Ühistranspordi korraldamise tahame anda ühistranspordikeskusele, mille liikmed on omavalitsused koos maanteeametiga. Tahame luua ühisasutuse regulatsiooni, mida praegu ei ole. Omavalitsus saab teha ühisasutuse näiteks jäätmekäitluseks. Arengukavu hakkavad tegema omavalitsusliidud.
Kuidas muutub omavalitsuste rahastamine?
Eeloleva nelja aasta jooksul saavad omavalitsused juurde 200 miljonit eurot, nende tulumaksubaas kasvab 500 miljonit eurot. 15–25 miljonit eurot tuleb juurde hajaasustusega ääremaa omavalitsustele. Valitsus arutab septembris, kuidas vähendada kääre omavalitsuste hakkamasaamisel. Praegu lähevad jõukad jõukamaks ja vaesed tiksuvad järele, otsime alternatiive. Poliitikutel on olnud mitmesuguseid mõtteid. Omavalitsusi ei huvita mitte süsteem, vaid lisaraha. Omavalitsuste rahastamine on praegu parem kui kunagi varem, kriisiaeg on üle elatud. Riigieelarve strateegia lisameetmetega paraneb omavalitsuste rahaline seis veelgi. Tulevikus tahame suurendada omavalitsuste otsustusõigust ja võtta riigilt sildiga tulevat raha vähemaks, eelkõige käib jutt haridusrahast.
Aga need on kõik kosmeetilised muudatused. Kas omavalitsustele mineva 11,6protsendilise tulumaksuosa suurendamine tuleb päevakorrale?
Mille arvel? Tervishoid? Teed? Pensionid? Kust see tulema peaks? Tulumaksu protsendi suurendamise häda on selles, et see soosib rikkamaid omavalitsusi. Kui see tõsta 11,9 peale, mis see oli buumi ajal, oleks võit 40 miljonit. Sellest üle poole läheks Tallinnale ja Tallinna lähivaldadele. Üks väike Peipsi-äärne vald võidaks sellest 600 eurot. Tallinnal on raha küll ja küll rumaluste tegemiseks. Lisaraha tuleb suunata regioonidesse pealinnast kaugemal.
