Edward Lucas
kolumnist
Putinismiga on palju lihtsam võidelda välismaal kui kodus. See on Moskva nurjunud putši 25. aastapäeval suur õppetund Nõukogude Liidu kokkuvarisemise tulemusena tekkinud riikide (või nagu Baltimaade puhul iseseisvuse taastanud riikide – BNS) ja nende liitlaste jaoks.
1991. aastal tähistasime kaksikvõitu. Üks oli oma naabreid orjastanud ja Lääne tuumasõja või lüüasaamise valiku ette pannud kurjuse impeeriumi lagunemine. Teine oli kommunismi lõpp. Viimast iseloomustas läbikukkunud majandussüsteem, mida jõustati poliitiliste repressioonidega.
Esimene võit paistab endiselt püsivana. Venemaa ei ole globaalne üliriik. Selle impeerium – või "kõva" mõju sfäär – ulatub vaid tema satraapide häbiväärse kogumini – Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Transnistria ning Donetski ja Luganski "rahvavabariigid". Venemaa jääb kõikjal Aasias Hiina varju. Venemaa on regionaalne oht ja tülitekitaja, ent sedagi tänu Lääne nõrkusele, mitte enda tugevusele.
Teine võit on poolikum. Tõsi, keegi ei usu sotsialistlike plaanimajanduste toimimisse. Ammugi mitte venelased.
Siiski on Nõukogude poliitilise pärandi väljajuurimine osutunud palju raskemaks. Kadunud on proletariaadi diktatuurile ja teistele marksismi-leninismi dogmadele toetunud kommunistlik üheparteivõim, aga selle asemele on tulnud masendav segu nõrkadest institutsioonidest, rikaste ja mõjuvõimsate karistamatusest, liiga tugevatest julgeolekuteenistustest, korruptsioonist ning araks tehtud ja võimetust kodanikkonnast.
Vaid kolm endist Nõukogude Liidu riiki – Eesti, Läti ja Leedu – vastavad poliitilise vabaduse rahvusvahelistele standarditele. Enamasti suudavad sama ka endised Varssavi pakti riigid, ehkki Ungaris ja Poolas on levimas midagi putinismi meenutavat: õigussüsteemi politiseerimine, poliitiliste vastaste demoniseerimine, põlgus sõltumatute institutsioonide vastu ja kunstlikult õhutatud võõraviha. Nende mürgiste nähtuste avaldumine Brexiti kampaanias ning USA presidendivalimistel annavad muretsemiseks põhjust ka teiste riikide poliitilise tervise pärast.
Kogu selle nõrkuse juures kasutab Venemaa meie vastu avalikke ja varjatud vahendeid keerukates ja ootamatutes kombinatsioonides. Selle ohuga ei ole me suuresti toime tulnud. USA ja Lääne-Euroopa vajavad tugevamat julgeolekukultuuri: ühiskonna suuremat teadlikkust ohtudest, millega me silmitsi seisame.
Endiste vangistatud rahvaste puhul, kes ohtu mõistavad, on oht ülereageerimine. Propagandarünnakuga vastamisi seistes on olemas kiusatus meediavabadust piirata. Õõnestustegevuse korral on risk luuremaania ja kodanikuvabaduste piiramine. Majandussõja puhul näivad ahvatlevad riikliku suunamise meetodid: toetused, kvoodid, valikulised maksud ja muu säärane.
Eriti suur probleem on see Ukrainas, mille idaosas podisev sõda murendab riigi poliitilist kultuuri. Takerdunud on korruptsioonivastane võitlus, mida iseloomustab avalik konflikt prokuratuuri ja raskustes korruptsioonitõrjeametnike vahel. Oma tööd teinud – ebamugavaid küsimusi esitanud, huvipakkuvaid asju avastanud ja neid avaldanud – ajakirjanikke on süüdistatud vaenlase tegevusele kaasa aitamises ja selle abistamises. See ei ole see, mille eest Maidani meeleavaldajad oma eluga riskisid (ja surid).
Viimasele 25 aastale tagasi vaadates peaksime meeles pidama, et konstruktiivsed pinged on demokraatia vajalik osa. Meie – ajakirjanikud, ametnikud, advokaadid, poliitikud, äritegelased, usujuhid, akadeemikud ja kodanikud – mängime samade reeglite järgi, aga ei ole ühes meeskonnas.
Avatus, õiglus ja mitmekesisus toovad kindlasti kaasa vigu ja segadust, ent on paremad süsteemist, kus kõike kontrollitakse ühtsuse ja patriotismi nimel ülalt. Kui pakiline vajadus putinismile vastupanu osutada viib meid oma riikide putiniseerimiseni, on Vene liider võitnud sama kindlalt kui siis, kui tema tankid läbi meie pealinnade veerevad.
Edward Lucase kolumn ilmub BNSi vahendusel.
