Maitsete promenaadi kuningas – burger

Food&Mood'i burgerid said testijatelt maksimumpunktid. Fotod: Stever Hansoo

Olime Liina ja Steveriga teinud eelmiseks laupäevaks juba varakult suurepärase plaani külastada Haapsalus üht toidukohta, mida oli gurmaanist sõbranna soovitanud. Plaani tehes ei arvestanud me muidugi sellega, et oma teekonnal tuleb meil läbida korralik takistusriba – maitsete promenaad. Sellega me paraku hakkama ei saanud. Meie plaani otsustas saboteerida ilmataat, kes keeras poole tee peal oma veevärgi kraanid lõpuni lahti. Retke teise linna otsa ei lihtsustanud ka Karja tänaval heljuvad ahvatlevad lõhnad ja rõõmsalt elevad inimesed, kes vaatamata vihmale tänavat ääristavate toidupakkujate vahel sebisid. Andsime alla ja otsustasime nendega liituda.

Järgmiseks pidime tegema otsuse – aga mida kõigest sellest küllusest proovida?

Esimese käiguga oli lihtne. Meil oli eelinfot, et pakutakse kaheksajala ceviche’i (Ladina-Ameerika päritolu tsitrusviljamahlaga marineeritud ja tšilliga maitsestatud toorestest mereandidest valmistatud suupiste). Lõhe ja krevettidega varianti proovisin juba Itaalia veinipäevade ajal ja see oli võrratu! Samad tegijad olid ka seekord Ladina-Ameerika köögi nime all vinoteegi Mulliga ja Mullita ees koha sisse võtnud. Saltrestorani pakutud kaheksajalaga ceviche meilt täispunkte ei saanud. Mulle meeldis lõhe-kreveti oma juures rohkem nii koostis kui ka serveering – pokaalis (küll plastikust) rohke, mõnusalt tšillise-laimise kastme sees. Salti oma oli tavalisel, lamedal papptaldrikul ja sisaldas mereandidest vaid kaheksajalga. Stever leidis, et maitsetasakaalust on midagi nagu puudu. Liina arvas, et pole paha, aga vaimustuda ka ei suuda. Avaamps oli igal juhul mõnusalt vürtsikas ja päästis isu järgmiste maitseelamuste järele pöördumatult valla.

Püüdes orienteeruda kõige selle pakutava hulgas vaatasime mõnda aega üsna nõutult ringi ja siis sündis otsus ujuda igasuguseid eksootilisi ahvatlusi trotsides peavoolus – burger! Käsitööburger mõistagi. Aga milline neist? Pakkujaid oli mitu ja visuaalselt parimat valides jõudsime Food&Moodi truck’i juurde. See tundus just see õige koht olevat. Olgu öeldud, et burgerikohtade juures olid sabad kõige pikemad. Vaid kartulispiraalide järele oli suurem nõudlus (eh, eestlased!). Aga see kakskümmend ja mõned minutid peale ooteaega tasus end kuhjaga ära.

Mina valisin pakutavast blue cheese-burgeri, Liina retroburgeri ja Stever BBQ variandi. Korraks kaalusime ka "Jõhkardit" – kahe veiselihapihviga ja topelt peekoniga, aga targu loobusime, sest muidu oleks meie promeneerimine toidutänaval sellega ilmselt lõppenudki.

Enda omi oodates nägime, kuidas mõned "Jõhkardid" omanikuni jõudsid ja see burger väärib tõesti oma nime! Nii suurt ei olnud meie silmad Eestimaal küll veel näinud!

Vahepeal tekkis Steveril paanika – vestlusest teenindaja ja ühe teise kliendi vahel selgus, et BBQ burgeri vahel on salsa kaste. Stever nimelt ei söö üldse vürtsiseid toite. Igasugune tšilli, karri ja muu taoline on tema toitude nimekirjas jämeda punase joonega maha kriipsutatud. Aga kuna talle ei meeldi ka mõte sellest, et lasta kokal oma loomingust mingi komponent teisega asendada või välja jätta, otsustas ta salsa ära kannatada. Veidi mures, pakkusin talle vahetust enda omaga, aga Stever keeldus kangelaslikult.

Kui me siis umbes kakskümmend minutit hiljem saime lõpuks oma burgeritesse sukelduda, ei olnud tükk aega kosta midagi muud kui rahulolevaid vaimustusüminaid.Pihv oli lihtsalt perfektne! Suur, mahlane, medium väikese miinusega ja piisavalt hästi maitsestatud, et anda värske liha maitsele väike erksus, kuid mitte seda tappa. Ka saiaga oli kõik nii, nagu peab, nagu ka kõige sellega, mis selle vahele lihale seltsi oli pandud.

Kõigil ilmatu suur ja kenasti kaharduv krõmps salatileht, minu omal marineeritud kurk, tomat, muidugi ohtralt mõnusalt sulanud, kreemjat sinihallitusjuustu ja kindlasti veel midagi, mida polnud mul suures vaimustuses mahti registreerida.

Retroburger sisaldas vana head ausat Ameerika kapsa-porgandisalatit, mida tähistatakse nimetusega coleslaw. Liina tunnistas, et tal poleks isegi selle vastu midagi, kui liha olnuks medium. Aga ilmselt on liha küpsetusaste ka tellitav.

Stever jäi salsale vaatamata ellu. Tema BBQ burgerist õhkus juustu, tomati, kurgi ja kuivatatud sibula vahelt kerget suitsulõhna. Kogu komplekt kõlas nii suurepäraselt kokku, et peaosa jäi ikkagi mängima korralik mahlane kärakas veiseliha. Kõike seda meenutades hakkavad praegugi neelud käima ja meie kolmeliikmeline žürii nihutas Food&Moodi üksmeelselt burgeritegijate esinumbriks.

Et stiili hoida, otsustasime ka magustoidu valida nostalgiahõngulise ja asusime seda siis otsima.

Leidsin Balbiino letist vahvli, selle tavalise rulli keeratud koduse vahvli, mis näeb välja nii, nagu see tuleb Nõukogude aegse Volta tehase toodetud vahvliküpsetaja vahelt. Oh üllatust – see ka maitses samamoodi! Konsistents oli täpselt selline, nagu mulle meeldib – mitte selline krõbisev puru, mis hammustades laiali pudeneb, vaid selline heas mõttes nätske. Kui selle tükihind poleks olnud 80 senti, oleksin neid vist äsja konsumeeritud burgerile vaatamata tükki viis võtnud.

Liina leidis lõhe-kreveti-ceviche’i pakkuja letilt minišokolaadimuffini ja lõi mind hinnaga – üks euro! Hinnang: igati eeskujulik muffin, aga veidi rohkem mahlast šokolaadisust oleks asja veelgi paremaks teinud.
Kuna Stever unistas endiselt veel ühest burgerist, jäi tal magustoit sedapuhku vahele.

Niisiis kulges meie maitsete promenaad kerges protestivaimus, aga kujunes sellegipoolest erakordselt nauditavaks. Lihtne on geniaalne!