Allar Jõks: kaotatud kümnend

Allar Jõks. Foto: IRL

Täna ilmunud Eesti Ekspressi külalispeatoimetajaks on tihedalt Läänemaa seotud presidendikandidaat Allar Jõks, kes hoiatab lehe juhtkirjas, et kui Eesti inimesed kasutavad võimalust oma riigiga mitte midagi ette võtta, ei ole teada, kellega me taasiseseisvumise viiekümnendat aastapäeva tähistame.

Möödunud nädalal ületas napilt uudiskünnise Statistikaameti teadaanne, mille kohaselt kasvas Eesti majandus juunis 0,6 protsenti. Esialgsetel ­andmetel oleme Euroopa Liidu punane latern, kui mitte arvestada sajandeid oma reeglite ja tavade järgi elanud Kreekat. Valitud tempo ja ambitsioonikusega oleme keskpikas perspektiivis mitte viie rikkama riigi hulgas, vaid ühes teises viieses klubis.

Eesti valitsusjuht piirdus statistikat kommenteerides nukra tõdemusega, et süüdi on väliskeskkond ja Venemaa toiduainete embargo. Meenus peegeldus aastakümnete tagant, kus majanduse suurim vaenlane oli rahvusvaheline imperialism.

Kolme päeva pärast tähistame iseseisvuse taastamise veerandsajandat aastapäeva. Tänane leht sisaldab ülevaadet taasiseseisvumise aja enim Eestit mõjutanud sündmustest. Kui Silvergate ja ühe monumendi kesklinnast ära viimine välja arvata, siis viimasest kümnendist midagi üleliia olulist ei leia. Eestit enim mõjutanud otsused on jäänud valdavalt kümne aasta tagusesesse perioodi. Edulugu, kus tiiger hüppas, välisinvesteeringud voolasid ja ühiskonda vedas erainitsiatiiv ning riik hoidis oma näpud ettevõtlusest eemal, on ajalugu.

Majanduse tipphetk oli 2007, pärast seda ei ole kümne aasta jooksul majandus sisuliselt kasvanud – kui välja arvata euroga ühinemise üürike aeg. Hea kriis lasti raisku minna. Tasakaalus eelarve on oluline, kuid arenguks mitte piisav. Ma ei ole esimene, kes seetõttu peab möödunud kümmet aastat kaotatud kümnendiks. Ajakirjanik Priit Simson on tabavalt märkinud, et seisak on hullem kui katastroof – keegi ei saa õieti aru, et see on saabunud.

Kaotatud kümnendi vanemad

2007. aasta Riigikogu valimiste eel ostis valitsus Andrus Ansipi ja Edgar Savisaare juhtimisel 2,5 miljardi Eesti krooni (umbes 160 miljonit eurot) eest erainvestoritelt tagasi AS Eesti Raudtee enamusosaluse. Müüja esindaja Edward Burkhardti kinnitusel küsiti valitsuserakonna nimel ostu sooritamise eest miljon eurot altkäemaksu. Uurimist ei alustatud, mistõttu jäävad ütlused Burkhardti südametunnistusele nii nagu raha ämma öökappi. Eesti Raudtee tagasiostu otsus on kui mälestusmärk usule, et riik teab majandusest midagi, mida eraettevõtja ei tea. Valitud tee oli hukatuslik. Mida täna Eesti Raudteega peale hakata, ei ole ühelgi otsustajal aimu. Kohati jääb mulje, et „mida halvem, seda parem“.

Peaaegu kõiki hilisemaid riigi möllamisi majanduses on põhjendatud julgeolekuküsimustega. Tulemus on välisinvesteeringute kadumine ja meie oma suurettevõtjate solvunult ühiskondlikust arutelust lahkumine. Ütlemine, et riik on halb peremees, ei pruugi alati olla õige. Küll on see aga asjakohane olukorras, kus poliitilise juhtimistasandi laiendamise tulemuseks on riigivara ja erakonna vara vahele võrdusmärgi tõmbamine. Tulemusena on poliitiline lojaalsus olulisem kui juhikvaliteet ja lähiminevik tiine ebamõistlikest majandusotsustest.

Riigiettevõtete politiseerimine on vähendanud immuunsust poliitilisele korruptsioonile. Piisab Tallinna Sadama näitest. Miljon eurot 2007. aastal ja 4 sidrunit 2016 näitab, et korruptantide isu ei ole kahanenud.

Poliitilise mõtlemise massipärastumine, ELi abirahaga kaasnev õpitud abitus ja kartus unistada soodustab Eesti muutumist perifeeriaks. Eesti poliitiline eliit ei ole suutnud sõnastada unistusi, mille taha valijaid meelitada. Ühiseid huvisid on kergem sõnastada, olgu neiks siis rahaliselt väljendatud hüved või vaenlase kuju. Kaotatud kümnendit ilmestab valijate koondamine sisevaenlase vastu. Üks „sisevaenlane“ on nüüdseks aheldatud ratastooli. Kuid tema asemele on tõstetud eestimaalane, kes ükskõik kas majanduslikest raskustest, mineviku taagast või millestki kolmandast tulenevalt on ebakindel ja ei mõista pealesunnitud euroopalikke väärtusi. Erakonnad, kes üritavad niimoodi poliitilist punktivõitu noppida, mängivad Eesti turvalisusega.

Kuid sisejulgeoleku suurendamiseks ei piisa NATO lennukite taustal poseerimisest. Sisevaenlase otsimine on jätnud tagaplaanile arutelud Eesti tuleviku üle. Kuni Eestil läks majanduslikult hästi, ei häirinud valijaid ideede nappus. Raha tuli, palgad kasvasid, betooni ­valati ning tundus vaid mõne aasta küsimus, kui soomlastele järele või neist mööda jõuame. Nii ei ole kahjuks läinud. Õigus oli hoopis neil, kes enne viimaseid Riigikogu valimisi ennustasid keskpärasuse triumfi. Piisab, kui lugeda kolme-nelja viimast koalitsiooni­lepet. Kõigist neist vaatab vastu julgete otsuste defitsiit. Põhiküsimus neis kipub olema, kas kaaluda analüüsimist või analüüsida kaalumist. See pole piisav.

Kust ammutavad usku ja lootust noored, kellele nelja-aastane valimisvisiooni periood on lühike? Need, kellele on ebapiisav valimislubadus olla õigel teel? Sest isegi kui sa oled õigel teel, aetakse sind alla, kui sa seal lihtsalt seisad. Ühiskond kipub uute ideede ja diskussiooni puudumisel lihtsalt tarduma, nagu Mart Laar tänases lehes märgib. Seetõttu paistab suisa iroonilisena 0,5protsendiline sotsiaalmaksu vähendamine ja selle esitlemine julge majanduspoliitilise sammuna ajal, kus tõstetud aktsiiside kaudu tühjenevad kooskõlaliselt nii inimeste, ettevõtjate kui riigi taskud.

Eesti kui unistus

25 aasta eest oli Eesti vabaks saamine suur narratiiv, mis võimaldas kõigil eestimaalastel sellest unistusest osa saada. Üheksakümnendatel sõlmiti ühiskondlik kokkulepe Eesti liitumiseks ELi ja NATOga. Sajandivahetusest peale on olnud tajutav unistus saada rikkaks. Rikkaks saamise eesmärgist hakkaski kõik valesti minema. Sissetulekud on kindlasti kasvanud, nagu ka ebavõrdsus sissetulekutes.

Kriitikud haaravad nüüd ilmselt malaka ja küsivad, et mis see unistus siis on. Ega olegi võimalik sõnastada ühte ja ainuõiget pilti unistuste Eestist. Ühest pildist olulisem on julgus selle üle mõelda ja arutada. Unistusteta ootab meid ees järgmine kaotatud kümnend.

Minu unistuste Eesti köidab oma lihtsa olemusega. Selles Eestis hindame me siirust, kiirust ja tervet mõistust. Selline Eesti kütkestab värskuse ja elujõuga. Siin on alati huvitav, sest saab mitte ainult unistada, vaid ka unistusi teoks teha. Selles Eestis on inimestel isu ja vabadus proovida ja katsetada ka siis, kui polegi täpselt selge, mis välja tuleb. Sellises Eestis ei pea edasijõudmiseks olema poliitilise süsteemi osa. Selles Eestis ei arvata, et maal on rumalad või linnas ülbikud, vanad tuleb eest tõugata või noored ei tea midagi. Ei arvata, et Eestimaa on rohkem nende oma, kelle DNAs on protsentuaalselt rohkem seda „puhastverd“ eestlast. Selles Eestis ei peeta ettevõtjat kaabakaks ega vallavanemat maakast laiskvorstiks, kes teeb seda tööd vaid seetõttu, et mujale ei kõlba.

Unistuste Eesti võlub oma uudishimu ja avatud meelega. See on midagi, mis on olemas igal lapsel. Selles Eestis ei tardu me täiskasvanuks saades kartlikuks ja murelikuks. Selline Eesti oleks ligitõmbav, mitte ­eemalepeletav.

Kuidas jõuda lähemale unistuste Eestile?

Rahvuslik eesmärk. Ma ei taha kasutada sõnapaari „ühiskondlik lepe“, kuid me peame välja mõtlema, millist Eestit me tahame näha 25 aasta pärast. Üheskoos. Sellise kokkuleppe eelduseks on erakondade ja vabakonna kaasamine. See on midagi, mida saab teha Vabariigi President.

Teiseks. Me peame suutma lahti lasta dogmadest meie majanduses, mis „toond meid siia, kuid enam edasi ei vii“. Milline maksusüsteem aitaks Eestil saada tõeliselt teadmismahukaks majanduseks; milliseid riigipoolseid strateegilisi investeeringuid on selleks vaja, kas või laenu võttes; kuidas meelitada siia välisinvestoreid, kes näevad Eestis võimekust peakontori pidamiseks, mitte odava tööjõu saamiseks.

Ja viimaks – me peame andma kodanikele suurema rolli ja vastutuse Eesti elus kaasa rääkida. Poliitika tegemine ei ole erakondade monopol. Arvamusfestivalil oli kahe päeva jooksul rohkem julgeid ideid Eesti elu edendamiseks kui koalitsioonilepetes viimase kümne aasta jooksul. Me peame kodanike hääle paremini kõlama panema. Ei tohi karta arutelu selle üle, kuidas rahvahääletustele anda senisest suurem eluõigus.

Loomulikult on võimalus ka mitte midagi ette võtta, öelda, et valitsusel pole raha, presidendil võimu ega rahval oidu. Võib loota, et väliskeskkond muutub ja mured taanduvad iseenesest.

Kuid nagu Singapuri eduloo arhitekt Lee Kuan Yew on öelnud – kui riiki juhtida halvasti, siis targad inimesed lahkuvad. Kui targad inimesed lahkuvad, siis ei ole teada, kellega taasiseseisvumise viiekümnendat aastapäeva tähistame.