Haapsalu kaks pagulasperet püüavad kohaneda eluga Eestis

Põgenikelaager. Foto: SCANPIX

Asmaa ja Samer, Nesrin ja Hamude on kaks esimest pagulasperet Haapsalus. Lääne Elu uuris, kuidas neil noortel inimestel uues kodus läheb.

MTÜ Pagula juhi Innar Mäesalu sõnul on kõige suurem mure leida tööd. Tööd on raske leida, kuni ei osata eesti keelt. Meestel on tööta olek veel ekstra raske, sest araabia mees on pere toitja, nüüd tuleb aga neil elada veidi üle 700eurose sotsiaaltoetusega.

Perede tugiisik ei ole kuulnud, et Haapsalus oleks keegi neile liiga teinud või riidu kiskunud. Küll aga mõjub pikaajaline stress ja ebakindlus tervisele. Välja löövad kroonilised haigused, aga tunda annavad ka hambad, nii et mõlemad pered käivad hoolega hambaarsti vahet.

Mäesalu andmeil tuleb sügisel Haapsallu veel üks-kaks sõjapõgenikuperet. Kes nad on, selgub paar nädalat või kuu enne saabumist.

Asmaa ja Samer, esimesed Haapsalus

Veidi üle 20aastased Asmaa ja Samer koos kolme lapsega on esimesed Süüria sõjapõgenikud Haapsalus. Nad saabusid 28. aprillil ja elavad neile üüritud kolmetoalises korteris.

„Olid väga väsinud,” kirjeldas nende tugiisik esimest kohtumist Tallinna lennujaamas. Tugiisik suhtleb nendega kolmes keeles: eesti, araabia ja kehakeeles. Araabia keeles on ta suuresti iseõppija, rohkem ta endast ei räägi.

Sõjapõgenikud tulid Eestisse Kreekast. Pagula üüritud ja korda tehtud korteri üle Haapsalus on nad õnnelikud. Nende kolm last, üks kolmene ja kaheaastased kaksikud, käivad lasteaias. Asmaa ja Samer hakkasid paar nädalat pärast saabumist õppima rahvaülikoolis eesti keelt. Lihtne see ei ole, sest inglise keelt nad ei räägi, eesti keele õpetaja araabia keelt ei oska, nii et õppida tuleb piltide järgi. Praegu oskavad nad ennast tutvustada ja suudavad moodustada mõne lause.

Asmaal on meie mõistes põhiharidus, ta on kodumaal veidi aega töötanud hambaravitooteid valmistavas tehases ja on aidanud abikaasal mosaiiki laduda. Tema on praegu Haapsalus tööpraktikal, õpib kokaabiks. Tugiisiku sõnul on Asmaa väga hea kokk ja inimene, kes toob kõigile naeratuse näole.

Asmaa ja Samer on eluga Haapsalus rahul. Kõik on käe-jala juures, jalgsi jõuab igale poole. Pealegi meenutab Haapsalu veidi nende kodu Süürias, sest nad on maalt pärit. Nende tuttav pere elab Tallinnas, seal on palju raskem, sest vahemaad on suured, kõik maksab, ka sõit.

Kodust põgenesid Asmaa ja Samer koos tuhandete teistega, sest käis pidev pommitamine. Kord pommitasid venelased, kord valitsusväed. Arstiabi ei olnud, sest arstid olid põgenenud, süüa polnud.

Neljast Haapsallu tulnud sõjapõgenikust on Asmaa ehk kõige usklikum. Tema pidas ainsana ka ramadaanist kinni. Kui ta lennukiga Tallinna saabus, kandis ta pearätti. Asmaal soovitati pearäti kandmisest loobuda, et mitte äratada liigset tähelepanu. Asmaa tegigi seda, aga tundis ennast esialgu justkui alasti.

„Hijab’ist loobumine oli julge samm,” nentis tugiisik.

Sotsiaaltoetust saab viieliikmeline pere kokku 714 eurot. Korteri kommunaalkulu maksab linnavalitsus, üüriraha tuleb üürilisel maksta, aga see makstakse hiljem tagasi. Ka lasteaiatasu tuleb põgenikel endil maksta, internet jms kulud.

Tugiisiku sõnul on nende mõne kuu jooksul ikka juhtunud, et raha on otsas, aga toetuse maksmiseni on veel aega. Siis on aidanud toidupank või MTÜ Pagula, vahel ka tugiisik.

„Peamine on, et nad saaksid ikka ise hakkama,” sõnas tugiisik.

Nesrini ja Hamude lugu

Nesrin ja Hamude tulid Haapsallu veidi enne jaanipäeva, 16. juunil. Nesrin on 28, Hamude 31. Hamude on tegelikult Mohhamad, aga Mohhamad on tema kodumaal Hamude, nagu meil on Aleksander Sass ja Juhan Juku.

Neil on kolm last: kaks tütart ja poeg. Tütar on kaheksane, üks poeg kuuene, teine aastane. Oktoobri alguses peaks sündima kolmas poeg.

„Siis on kõik,” ütleb pereisa Hamude.

Nende üürikodu Haapsalus ühes nõukogudeaegses kortermajas on täiesti tavaline: avatud köök, elutoas suur nurgadiivan ja teler. Ainult kohv, mida pakutakse sõrmkübarast pisut suuremas tassis, on teistsugune: magus ja kange, aga hea.

Nesrin ja Hamude on rahvuselt kurdid. Nad ei räägi eriti araabia keelt, küll aga veidi inglise keelt. Hamude lõpetas 2005. aastal ülikooli elektriinsenerina, Nesrin lõpetas ülikooli 2008, tema on algklassiõpetaja. Nad tutvusid 2005, kolm aastat hiljem abiellusid.

Neli aastat teel

Nesrin ja Hamude elasid Süüria miljonilinnas Aleppos, mis jääb üsna Türgi piiri lähedale. Hamude töötas elektriku ja taksojuhina, aga ta on ka andekas muusik, klahvpillimängija.

Elu oli kodumaal hea, seal sündisid kaks esimest last. Neil oli töö, oma maja, auto. Kui 2011 algas Süürias kodusõda, hakkas elu kiiva kiskuma. Esialgu sõda Aleppot ei puudutanud, aga tuli aina lähemale. 2012. aastal hakkasid lennukid linna pommitama. Linnas käisid lahingud, elu muutus kalliks ja ohtlikuks.

Pere kolis Aleppost ära umbes Pärnu suurusesse väikelinna Afrini. See on Türgi piiri lähedal, ent sealgi polnud parem. Elektrit polnud, kõigest oli puudus. Hamude töötas kuu aega, sai 200 eurot, aga klaas piima maksis 14 eurot. Täiskasvanu elab ära, kui saab leivapalukese ja klaasi vett, aga väikeste lastega nii ei saa. Neile on vaja toitu, mähkmeid jpm.

2014. aastal otsustas pere Türki minna. Mindi jalgsi, kaks last käe otsas. Teekond kestis viis tundi. Kaasa ei saanud midagi võtta, kogu elu jäi maha, ka vanemad. Ent ka Türgis ei olnud midagi head. Hamude selg oli haige, ta ei saanud tööd teha, aga kui tööd ei tee, siis pole riigilt abi loota. Peret ähvardas tänavale jäämine.

Kui Iraak andis Türgi kurdidele võimaluse Iraaki tulla, kasutasid nad seda. Aga ega elu sõjast laastatud Iraagis parem olnud. Iraagis sünnitas Nasrin kolmanda lapse. Haiglas oli korraga 20 sünnitajat, arste oli kolm. Kui Nasrin oli lapsega maha saanud, pidi ta tükk aega hõikama, et arst tuleks ja nabanööri läbi lõikaks. Arst tuli, lõikas nabanööri läbi ja ütles, et mine nüüd koju tagasi.

Iraagis virelesid nad umbes aasta, kuni küpses otsus Euroopasse pääseda.

„Iraagis oleks aeglane surm kindel olnud,” ütles Hamude. „Mõtlesime, et kas upume või saame üle mere.”

Tänavu 23. veebruaril saidki nad laevale. Talve valisid nad seepärast, et kuigi ilm oli siis halb ja uppumisoht suurem, oli ülesõit poole odavam – lastele tehti allahindlust. Vahemerel olid suured lained, nende plastpaat oli 8 meetrit pikk. Võis peale võtta kuni 20 inimest, aga oli 40 täiskasvanut ja 17 last. Nad hulpisid kolm tundi merel. Lained olid kõrged. Kõik palvetasid, naised nutsid, lapsed olid segaduses.

Kreekas veetsid nad ühe päeva tänaval, sest piir oli kinni ja edasi nad ei pääsenud. Üks Kreeka pere tõi nad oma koju, kus elasid nad kaks nädalat, kuni piir tehti lahti. Nad pääsesid kolmeks nädalaks hotelli. Seal tegeles nendega umbes samasugune organisatsioon kui meie Pagula, aga kandis nime Praxis. Praxise kaudu said nad kolmetoalisse korterisse, seal oli igas toas üks pere. Seal elasid nad 1,5 kuud. Siis helistati: lähete Eestisse.
Eestist polnud neil õrna aimu, kuid neile näidati neti kaudu, mis maa see on. Et väike ja hea internetiga. Nad olid kohe nõus.

Eestisse saabusid nad lennukiga marsruudil Ateena–Istanbul–Tallinn. Et Hamude õde elab Türgis, lootis Nesrin Istanbulis vahemaandumise ajal õega kokku saada. Ta polnud õde neli aastat näinud. Et tal aga transiitviisat ei olnud, ei lastud teda lennujaama tulnud õega kokku. Kuigi Nasrin palus, et pandagu tal käed raudu ja viidagu kas või nõnda meheõega kokku.

Eestis saab hakkama

Hamude sõnul tunneb pere end Haapsalus hästi, kuigi on siin elanud alles 1,5 kuud. Kodus on neil tänu Pagulale kõik vajalik. Toetus on küll väike, aga nälga nad ei tunne. Hamude teab, et paljud eestlased peavad niisama napi rahaga välja tulema. Neid nagu teisigi aitab vajadusel Toidupank. Kõige suurem kulu on neil hoopis imikutoit ja mähkmed, eriti pärast beebi sündi.

Et nende perele lasteaias vaba kohta ei olnud, on lapsed praegu kodus, kuid lootus on, et augusti lõpupoole saavad lapsed lasteaeda.

Kuigi Hamudel ja Nesrinil on Saksamaal ja USAs sugulasi, on nad Eestiga rahul. Saksamaal on toetused küll suuremad, aga seal pidanuks nad paar aastat laagris elama. Konteinermajas lastega elada pole kuigi lõbus. Hamude sõnul on Eestis neid hästi vastu võetud, neil on kodu, aidatakse integreeruda, on tugiisik ja vabatahtlikud abilised.

Nesrin ütles, et tunneb puudust kodusest toidust ja raske on harjuda Eesti heitliku ilmaga. Iraagis on praegu 48 kraadi sooja, ütleb Hamude ja räägib, et selle ilmaga pole munapraadimiseks enam pliiti vaja. „Muna” ütleb ta selges eesti keeles, ka „tere” kõlab aktsendita.

Tugiisikute koordinaator ja vabatahtlik abiline Ingrid Hassaan on nende kodus sage külaline. Tihtipeale tehakse koos süüa. Dolmasid näiteks. Nad käisid just Nasriniga lossipargis selle tarvis viinamarjalehti korjamas.

„Nagu tavaline Euroopa pere,” iseloomustas Ingrid Hassaan oma uusi sõpru. Kenad, tagasihoidlikud intelligentsed noored inimesed.

Kuigi Nesrin ja Hamude ütlevad, et neil on kõike, siis Ingrid muretseb, et kummalgi pagulasperel pole üldse talveriideid. Lastel võiks olla jalg- või tõukeratas. Kui Nasrinil sünnib laps, oleks vaja kaksikute vankrit, sellist, kuhu saab korraga panna aastase poisi ja beebi.

„Kui kellelgi on müüa, nad niisama ei küsi,” toonitas Ingrid Hassaan ja lubas avaldada oma telefoninumbri, kui keegi tahab aidata – 517 7326.

Töö lahendaks palju probleeme

Hamude loodab väga, et leiab sügiseks tööd. Ta ostis oma starditoetuse eest elektrikule vajalikud tööriistad, sest lootis, et sellest tööst saab tema leib. Ta on praktikas juba näidanud, et tunneb seda tööd.

„Töö lahendaks väga palju probleeme,” sõnas Hamude. Tulevikus tahaks ta endale osta süntesaatori, aga tõesti tulevikus. Praegu tuleb mõelda ellujäämise peale.

Küsimusele, kas nad loodavad kunagi tagasi Süüriasse minna, järgneb mõtlik vaikus. Nesrin ei usu, et Süürias elu niipea normaliseerub, sõda käib seal praegu täie hooga. Hamude arvas, et kui lapsed käivad siin koolis, siis nende elu algab siin ja jääb siia.

_________________________
Süüria kodusõda

Algas 2011. aastal relvakonfliktiga Süüria valitsusvägede, neid toetavate välisriikide ja opositsioonirühmituste võitlejate ning neid toetavate välisriikide vahel.

Kodusõja vallandasid araabia kevade ajal 2011 toimunud rahumeelsed protestimeeleavaldused, mis eskaleeriti relvakonfliktiks, mille käiku on hakanud üha enam mõjutama välismaised huvirühmad. Peale raha ja relvade on Süüriasse saabunud üha enam ka välismaa vabatahtlikke võitlejaid ja palgasõdureid.

Opositsiooni esialgsel eesmärgil riiki demokratiseerida ei ole enam kuigi suurt tähtsust, esiplaanil on eri organisatsioonide religioossed ja etnilised motiivid.

ÜRO andmeil tapeti Süüria kodusõjas 2011. aasta märtsist 2015. aasta märtsini 220 000 inimest. Vähemalt neli miljonit inimest on Süüriast põgenenud, riigisiseseid põgenikke on 7,6 miljoni ümber.

Veebruaris 2014 nimetas ÜRO Süüria põgenikekriisi kõige suuremaks pärast Rwanda genotsiidi 1990ndail.

Allikas: Vikipeedia