Aleksei Lotman. Foto: Arvo Tarmula
Heinaaeg on käes ja juba mõnd aega mitmel pool maas valendanud silopallidele on lisandumas heinarullid. Silo võimaldab suurendada loomakasvatuse tootlikkust, kvaliteetne hein aga on hea loomade seedimisele. Heinategu, teadagi, on ent ilmataadi kapriiside suhtes õige tundlik töö. Mõnelgi pool on maas märjaks saanud loog, mis ootab kuiva ilma ja kaarutamist.
Heinategu algab silokoristusest hiljem ja on seetõttu sõbralikum elustiku, eelkõige maas pesitsevate lindude suhtes: mida hiljem niita, seda suurem lootus pesitsuse õnnestumiseks. Just vajadus kaitsta niitude elurikkust on põhjus, miks käib heinategu põllumajanduse keskkonnatoetusi saavail pärandkooslustel veel hiljem kui teistel heinamaadel, siis kui maas pesitsejad on pojad lennuvõimeliseks kasvatanud. Peale lindude on pärandkooslused olulised ka oma iseloomuliku taimestiku poolest, samuti on nad elupaigaks paljudele putukaliikidele. Selle liigirikkuse kaitseks ongi vaja hoida neid alasid täisehituse või metsastamise, aga ka põllumajandustootmise intensiivistamise, st ümberkünni, väetamise ja kuivendamise ning liiga varajase niitmise eest. Sellisest piirangupõhisest lähenemisest aga üksi ei piisa. Kogu see liigirikkus säilib vaid siis, kui jätkub traditsiooniline karjatamine ja heinavarumine, mis pärsib pärandkoosluste roostumist või võsastumist.
Nii ongi traditsioonilise loomakasvatuse, mis põhineb pärandkoosluste kasutamisel karja- ja heinamaadena, säilimine meil looduskaitses väga suure tähtsusega. Ometi ei seisa elu paigal. Kahe-kolme lehmaga talud, kus kari aeti hommikul randa ja heina tehti luhast käsitsi ning märgadel aastatel kas või jalgupidi vees, vihmade ja üleujutustega võidu, on jäänud ammu ajalukku. Ega kellelegi nii ränka tööd soovigi. Traktor on tulnud, et nähtavas tulevikus jääda. Oskus vikatit liigutada tasuks aga igaks juhuks säilitada – loodetavasti küll ei kuku meie tsivilisatsioon kokku, aga mine tea. Võib ju kosta sedagi, et käsitsitöö kui looduse suhtes sõbralikum tuleks taas muuta tavalisemaks, kuid kas sedasi ütlejad on ka ise valmis tulema heina niitma, riisuma ja hanguma? Tore muidugi, et mõnel pool sellist asja talgute korras tehakse, kuid see on seni siiski erand. Peamine arengutee paistab praegu olevat mehhaniseeritud heinatöö täiustamine, sealhulgas selle keskkonnamõju ohjeldamine, näiteks tehnika energiakulu ja pinnasesurve vähendamine.
Piimakarjakasvatus on rannikul ja üldse ääremaadel peaaegu hääbunud, piimakarjad kolivad järjest suuremaisse lautadesse, kust lehmad karjamaal ei käigi ja haljassööt niidetakse pidevalt ette. Kui arvestada piima ületootmist ja kriisi eksporditurgudel, ei ole näha ka erilist lootust piimakarja tagasitulekuks rannamaastikule. Kui meil poleks õigel ajal alustatud lihaveisekasvatust, oleks meie rannakarjamaad juba lausvõsas. Kadunud oleks unikaalne elupaik ja mitmete liikide, näiteks ohustatud niidurüdi asurkonnad oleksid hääbunud. Lähitulevikus on lihaveis meie põhiline rannaniitude ja kadastike hooldaja, kuigi ka lammaste, hobuste ning „viimsetest mohikaanlastest” piimalehmade karjatamine on seal teretulnud.
Matsalu rahvuspargis asuv Kasari luht on oma suuruse, kevadise üleujutuse ja suvise heinatöö poolest maailma mastaabis erakordne nähtus. Luht on rukkiräägu ja mitmete kurvitsate pesitsuspaik, sealhulgas eluliselt tähtis rohunepi ala. Ilma regulaarse niitmiseta võsastub luht ja iseloomulik linnustik kaob. Kui ajalooliselt on luha kasutust tagant tõuganud suur nõudlus sealt saadava heina järele, siis tänapäeval vajatakse luhaheina märksa vähem, kui hooldusega seda varutakse. Õnneks on siiski nõudlust luhaheina kui loomasööda järele, kuid see on palju kordi väiksem, kui luhast saadakse. Asja leevendab mõneti Lihula katlamaja, kus on tänu heinaküttele õnnestunud suurel määral vabaneda fossiilkütusesõltuvusest ja tagada mõistliku hinnaga soojus.
Senisele lisaks on vaja leida uusi ja loomingulisi viise, kuidas üle jäävat luhaheina mõistlikult kasutada. Muidugi loodame mõningast lihakarja kasvu, sest ka hooldust vajavaid karjamaid ikka on; kuid kõigi prognooside järgi ei tarbi loomad lähitulevikus ära kogu ülejäävat luhaheina. Ülejäägi kasutamiseks on mitmeid variante, alates sõnnikuga segatult biogaasi (või selle puhastamisel saadava biometaani) tootmisest kuni kompostmulla valmistamiseni. Ühe variandina tasub kindlasti uurida pürolüüsi, mis võimaldaks toota nii energiakandjaid kui ka mulla omaduste parandajaid. Luha tulevik oleneb suuresti sellest, kas suudame leida selle heinale küllalt innovaatilist ja jätkusuutlikku kasutust.
Kõige enam oleneb luha olevik ja tulevik siiski neist tublidest inimestest, kes on valmis pikki tunde traktoris veetma heina niites, kaarutades, rullides ja välja vedades ning tegema seda kõike mõnelgi aastal heinategu segava ilma kiuste. Luhahooldajad väärivad suurt austust. Jõudu neile nende tähtsas töös!
Aleksei Lotman, looduskaitsja
jah, kena keik aga kas pol. D. seda ka teavad.