Liivia Lints ja Martten Tiitsma. Heino Rebane
Võidupüha võidutule toovad tänavu kodukanti iga maakonna tublimad kodutütred ja noorkotkad. Läänemaa tuletoojad on Liivia Lints ja Martten Tiitsma.
Silma torkab nende mõlema asjalik olek. Ei tea, kas on tegu sünnipärase hoiaku või Kaitseliidus omandatuga, kuid kodutütarde ja noorkotkaste moto „Alati valmis!” kajastub noorte olekus: pilgus ja käitumises. Mõlemast kumab otsustuskindlust ja tegutsemisvalmidust.
Kaitseliidu noorteorganisatsiooni liikme staaži on Tiitsmal ja Lintsil kaheksa aastat. Neid mõlemat õhutas Kaitseliidu ga ühinema seda propageeriv koolist kooli liikuv loeng. „Kui olin kaheksane, sattusin Kaitseliidu noorteinstruktori loengule ja mõtlesin kohe, et oh kui lahe, tahan raudselt osa võtta,” meenutab Liivia Lints.
Soovi täide viima utsitas teda ka kaitseliitlasest isa.
Kogemused kogu eluks
Martten Tiitsma otsustas noorkotkastega liituda vanema venna ja sõprade eeskujul. Ta astus organisatsiooni liikmeks vabariigi aastapäeval 2009. „Väiksemana oli selline uhke tunne ka, et tegutsen justkui isamaa nimel,” märgib Martten Tiitsma ja naeratab. „Eks see teki paraadidel ja välilaagrites siiani.”
Vastupidi stereotüüpsele arvamusele, justkui tegeleks isamaalised organisatsioonid aktiivse patriotismi süvendava ajupesuga, ütlevad mõlemad, et Kaitseliit ei suuna kellegi vaateid. „Eks igaühel ole isamaa omamoodi põues,” arvab Liivia Lints. „Kui lähed metsa ja paned laigulise selga – see on sõnulseletamatu tunne,” ütleb ta silmade särades. „Olen õppinud riiki vaatama teistsuguse pilguga ja keskenduma positiivsele.” Negatiivseid arvamusi leiduvat rahva seas niigi palju.
Kodutütre ja noorkotkana veedetud aastaid väärtustavad mõlemad. Martten Tiitsma silmis on kõige kasulikumad õpitud ellujäämisoskused ja teadmised, kuidas metsas hakkama saada. „Ega muidu oskaks toime tulla, kui näiteks metsas ööbides on katteks vaid telkmantel,” ütleb ta. Noorkotkaks olemine annab võimalusi võtta osa Kaitseliidu korraldatud spordivõistlustest. Kõige rohkem naudib Martten Tiitsma laskevõistlusi, olles spordialaga tegelnud juba viis aastat lausa nii edukalt, et võtab osa tänavustest Euroopa meistrivõistlustest.
Liivia Lintsi arvates on kodutütardega liitumine muutnud ta elu. „Avanenud on palju uusi võimalusi, alustades tohutu lahedaist laagritest ja lõpetades inimestega, kes on tänu Kaitseliidule mu teele sattunud,” ütleb ta.
Mõlemad on vaimustuses välilaagritest ja retkedest. Nad ütlevad, et igas laagris juhtub midagi, mis on mäletamist väärt. Martten Tiitsmat üllatasid viimati Kaitseliidu uued telgid.
„Kui korstna läbimõõt on kümme sentimeetrit ja ava, kust see väljub, 15–20 sentimeetrit, siis vihmasel ööl saime meeldiva üllatuse osaliseks,” ütleb ta muiates. „Peale selle on uutel telkidel ka väga veidrad vaiad – tugeva tuule korral ei püsinud telk korralikult püstigi.”
Liivia Lintsi nägu tõmbub laiale naerule, kui ta meenutab vahejuhtumeid: „Käisime tüdrukute tiimiga esimest korda Valgas rännakul. Suutsime kuidagi ära eksida, GPS-seade oli katki, üldse hästi nigel tun ne oli. Saime juhuslikult mingisuguse põllu serval teise eksinud tiimiga kokku ja hakkasime kraavi ületama, kui märkasime, kuidas meie poole jooksis kaks pulli.”
Sel hetkel jäi Liivia Lintsil enda sõnul süda seisma ja peast käis läbi mõte: „Nojah – läinud.” Pääseti siiski ühes tükis ja elusalt.
Õpib teiste peale mõtlema
Kui noortelt küsida, kas nad soovitaksid Noorte Kotkaste ja Kodutütardega liituda, noogutavad mõlemad veendunult pead. „Kuigi, kui olin alles kaheksa, nutsin enne iga laagrit,” sõnab Liivia Lints. „Kõik tundusid nii suured ja mul polnud oma seltskonda, kuhu sulanduda.” Praegu on ta õnnelik, et käidud teed pooleli ei jätnud. Elu noorteorganisatsioonis on muutnud ta elu ja käitumist: „Ei ole nii, et sina oled maailma naba. Õpid rohkem teiste peale mõtlema.”
Lints ja Tiitsma tahavad tulevikus Kaitseliidus jõudumööda kaasa lüüa. Palgalist riigikaitsjat kumbki endas siiski ei näe – Tiitsmal on siht astuda lennuakadeemiasse, et õppida piloodiks, Lints aga alles otsib õiget kohta. „Olen mõtelnud sõjaväelase elukutse peale. Kui aga kõndisin suvel maha 83 kilomeetrit, siis mõistsin, et ajateenija elu pole minu jaoks. Peale selle käisin hiljuti riigikaitselaagris ja jõudis kohale, et see pole ikkagi päris minu teema,” ütleb Lints. Küll soovib ta aga edaspidi kindlasti kodutütreid juhendada.
Endi arvates valiti neid tuletoojaks seepärast, et nad on olnud aktiivsed laagrite ja ürituste korraldajad. „Olen hiljuti sattunud tihti selletaolisi asju korraldama. Vahel on see isegi lahedam, kui laagrist osa võtta,” ütleb Martten. Seda, kuidas tuletoomine välja näeb, ei tea noored veel isegi. Siiani on nad tuttavad vaid ajakavaga. Tulega peaksid nad lahkuma paraadi lõppedes, kuid kuidas lahtist tuld pikal teekonnal hoitakse, on mõlemale mõistatus.
