Erkki Bahovski: maailma mõistmine – 10 aastat Lennart Meri konverentsi

Maikuu keskel sai läbi Lennart Meri kümnes ehk seega juubelikonverents, kus olid kohal rahvusvahelise poliitikaanalüütika tipud, kirjutab Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

Kõneledes raadio Kuku „Välismääraja” saates konverentsist Euroopa Parlamendi saadiku Urmas Paetiga, osundas viimane, et järjest lihtsamaks läheb inimesi konverentsile saada, sest Lennart Meri konverents on end kehtestanud kaubamärgina. Tegemist pole enam kolkaga, kuhu tulemiseks peab tippanalüütikute ja poliitikute veenmiseks kõvasti vaeva nägema. Tuleb ju arvestada, et säärase klassiga inimestel on kalender ette planeeritud sisuliselt aastaks ja teha sellest kõrvalekaldeid on pehmelt öeldes keeruline. Aga nüüdseks pole Tallinna sõit enam kõrvalekalle.

Teine, märksa kurvem põhjus Eestisse tulekuks on asjaolu, et Eesti ja siinne piirkond tervikuna on muutunud rahvusvahelise elu jälgijatele „huvitavamaks”. Ses tähenduses, et siin oodatakse järgmist konflikti Lääne ja Venemaa vahel. Rahvusvaheline meedia on täis pealkirju „Kas Narva on järgmine?” – viitega siis Krimmi, Ida-Ukraina ja Süüria sündmustele.

Samas ei tundu Krimmi stsenaariumi kordumine Narvas olevat enam mitte nii aktuaalne, kuid see ei tähenda, et ohupilt on kuhugi kadunud. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus (RKK) on lühikesega vahega andnud välja kaks raportit, mis räägivad vajadusest kaitsta Baltimaade maismaaühendust ülejäänud NATOga. Võtan siinkohal vaba tõlkena vahendada olulist lõiku viimasest raportist (autoriteks erukindral Wesley Clark, RKK direktor Jüri Luik, erukindral Egon Ramms ja erukindral Richard Shirreff): „NATO praegusel hoiakul, mis toetub Baltimaade tugevdamisele, puudub usaldusväärsus. Allianss ei suudaks takistada Venemaa sõjalist fait accompli’t (sündinud fakt, E. B.) regioonis ega, arvestades Venemaa A2/AD (juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamine, E. B.) võimet, saaks lisada sinna kiirelt vägesid. Samal ajal kui Baltimaadel on 1400 kilomeetrit ühist piiri Venemaa ja Valgevenega, on Baltimaad seotud ülejäänud allianssiga üksnes 65-kilomeetrise maakoridori kaudu Poolast Leeduni. 25 NATO liikmesriiki saab tugevdada NATO poolt isegi siis, kui Venemaa aktiveerib oma A2/AD võime, samas kui kolme Balti riiki ei saa.”

Olukord on seega üsna trööstitu. Kuid mitte lootusetu. On asjatu loota, nagu suudaks NATO tekitada siinsesse piirkonda Venemaaga samaväärse sõjalise jõu. Mida aga saab teha, on luua siia piisav heidutus, mis paneks potentsiaalse agressori mõtetele piiri.

Kõigest sellest konverentsil ka räägiti. Kui ma lugesin ja ka kuulsin osalejate tänusõnu konverentsi aadressil, selgus, et külalised olid rahul korraldusega, kuid eriti konverentsi õhustikuga – räägiti lahtise tekstiga. Eks oma osa oli siin ka sellel, et kutsutute seas valitses tasakaal – kui kutsuda üksnes poliitikuid, tuleb sellist ümmargust juttu, kui aga üksnes akadeemilist seltskonda, võib jutt muutuda liiga igavaks. Just see, et igast segmendist on natuke, sh ajakirjanikke, muudab konverentsi õnnestunuks. Küll ja küll on nähtud, kus konverents on tehtud vaid linnukese pärast ja kõik ajavad poliitiliselt korrektset juttu.

Poola välisminister Witold Waszczykowski kindlasti poliitiliselt korrektne ei olnud, heites Lääne-Euroopale ette Euroopa nimel tegutsemise kaaperdamist. Muidugi oleks Waszczykowski veelgi usutavam, kui Poola ise ei paistaks Lääne-Euroopa silmis riigina, kus demokraatia teeb vähikäiku. Mõttevahetusi oli teisigi, ent erinevalt sotsiaalmeediast või kommentaariumist toimusid need viisakalt ja ad hominem-argumentideni ei jõutud.

Lennart Meri konverentsi on kritiseeritud selle pärast, nagu oleks igal aastal kokku kutsutud Vene-vihkajad ja siis antakse Moskva suunas hagu. Kuid võtaks korraks aja maha ja mõtiskleks alternatiivide üle. Kas on ikka mõtet kutsuda kedagi, keda võib õhtuti vaadata ja kuulata Vene peamistel telekanalitel või kelle lugusid võib lugeda Kremli-meelsest ajakirjandusest?

Äsja tegi telekanal Al-Jazeera Skype’i kaudu saate, kuhu olid kutsutud teiste seas riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Marko Mihkelson ja käre vene šovinist Sergei Markov. Viimane rääkis väga vähe teemast, so USA õhutõrjesüsteemi paigutamisest Ida-Euroopasse, vaid asus ründama Eestit väidatavate inimõiguste rikkumiste pärast. Lõpuks jõudis ta välja Eurovisionini. Kas selliseid inimesi oleks vaja kutsuda Tallinna?

Venemaa on muidugi probleem, ei saa eitada. Kauaaegne konverentsi külaline on olnud analüütik Andrei Piontkovski, kes aga nüüdseks on Venemaalt lahkunud. Teine kauaaegne külaline Boriss Nemtsov lasti Moskvas maha. Kui nii edasi, polegi varsti Venemaalt enam kedagi kutsuda ja pilt meie naabrist muutub häguseks.

Igaks juhuks mainitagu, et konverentsi näol pole tegemist mingisuguse illuminaatide kokkutulekuga, mis peetakse suletud uste taga. Konverentsi videod on vaadatavad RKK koduleheküljel (www.icds.ee) ja igaüks võib ise kaasa mõelda. Üleval on ka konverentsile pühendatud Diplomaatia erinumber, praegu küll inglise keeles, kuid varsti-varsti tõlgitakse kõik ka eesti keelde.

Konverentsi külastajad on pidevad külalised rahvusvahelise ajakirjanduse veergudel. See aga tähendab, et Lennart Meri konverentsil öeldud mõtted võivad leida tee näiteks sellisesse ajalehte nagu New York Times. Või Guardian. Võib-olla on siiski tähtsaim tõdeda, et konverents ei kanna juhuslikult Lennart Meri nime. Paljud konverentsi külastajad on teda isiklikult tundnud. Veelgi olulisem on aga see, et konverentsi kaudu elab edasi Lennart Meri vaim – ehk siis olukord, kus väikeriik saab panustada vaimselt maailma mõistmisse. Muud võimalust meil ju naljalt polegi.

Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja