Äsjase Eurovisioni lauluvõistluse tulemused on kaasa toonud ootuspärase kisakoori idasuunalt. Nagu ikka, kui Venemaa on endale pähe võtnud, et seekord ta võidab, aga ei võidagi. Kehv kaotaja, öeldakse. Aga sellest tõdemusest huvitavamad on mu meelest Venemaa püüded toimunut iseendale ja teistele seletada, süüdistused ja pärast kakluse lõppu rusikatega vehkimine, kirjutab kolumnist Aidi Vallik (pildil).
Seekordki ei ole nad oma maailmaseletamises kuigi originaalsed. Põhiargument, mida kasutavad peaaegu kõik sõnavõtjad, on muidugi selles, et tulemusi ei kujundanud mitte kunst ise, vaid geopoliitika ja Venemaa demoniseerimine (see kõlbab Venemaal ükskõik millise ebaõnne seletamiseks, nii turuhindade kui ka ikalduse puhul). Samuti on alustatud häälekat poleemikat, kuivõrd ja kas üldse on aus, kui võistlevad ka poliitilise sõnumiga laulud.
Sellise probleemiasetusega jõuame minu meelest aga juba absurdini. Muusika nii nagu kõik teisedki kaunid kunstid ammutab oma jõu inimhingest, emotsioonidest, isiklikest ja ühiskondlikest kogemustest, elamustest ja ka traumadest. See on üks inimese eneseväljenduse vorme, mida ei saa lahutada sellest, mis ümbritseb loojat või elab tema hinges. Kuna me kõik aga juba teame, et „inimene pole saar”, siis ei ole ebatavaline ka see, et peale sulnite armutunnete, mängurõõmu või üksindusvalu elab inimene ja looja läbi ka kõike seda, mis toimub või on toimunud teda ümbritsevas ühiskonnaelus, maailmas, ajaloos. Tegeleb selle töötlemise, mõtestamise ja mõistmisega ning kui tulemus, milleni ta jõuab, on piisava üldistusvõimega, rikastab seeläbi ka paljude teiste maailma- ja ajaloomõistmist ning -tunnetust.
Sellepärast on minu meelest hea, kui aeg-ajalt võidavad konkurssidel ka poliitilise sõnumiga laulud. Ukraina „1944” on kindlasti selletaoliste hulgas üks paremaid näiteid. Tõsi on, et poliitilise sõnumi münt selles laulus on äärmiselt kõnekas just selle pärast, mida on Venemaa Ukrainas paari viimase aastaga kokku keeranud. Ilmselt sellest ka Venemaa ülitundlikkus just selle laulu võidu puhul.
Siin on aga ometi tekkinud veider vastuolu Eurovisioni enda statuudiga, mille järgi peaksid olema poliitilisi sõnumeid edastavad laulud sellelt võistluselt välistatud! Sain ise alles nüüd, just selle teemaga tegeldes sellest teada ja imestasin. On ju Eurovisioni varasemail aegadel võitnud mõni teinegi „poliitilise sõnumiga” lugu. Näiteks Nicole „Ein bißchen Frieden” aastast 1982, mis sai meil siin tuntuks pealkirja all „Leheke viimne”. Olen üpris kindel, et kui võistluse ajalugu põhjalikult läbi lapata, leiaks mõne näite veelgi, aga kas see tegelikult nii tähtis on.
Kui Venemaa hakkaks 2016. aasta Eurovisioni tulemusi ametlikult vaidlustama, kasutaks ta nimetatud sätet kahtlemata kaaluka argumendina ja mine tea, kuidas siis asjad läheksid. Aga vaidlustamist õnneks ei tule. Sest Venemaa ei jäänud mitte teiseks, vaid kolmandaks. Vaidlustamisega teeks Venemaa teene vaid Austraaliale. Küll aga kõlbab jutt statuudi rikkumisest suurepäraselt Venemaa enda propagandamasina määrdeks ja venemaalaste ksenofoobia õhutamiseks. Nagu ongi seda juba kasutama asutud. Euroopa ei saa sinna tõesti mitte midagi parata. Olgu siis selle „1944” kunstilise väärtuse ja poliitilise sõnumiga lood missugused tahes.
Aidi Vallik, kolumnist
Saksamaa 1982 – Nicole – Ein bißchen Frieden Ukraina 2016 – Jamala – 1944
