Siim Kallas: mõtlen tuleviku peale

Siim Kallas
presidendikandidaadi kandidaat, Reformierakond

Suur Tšehhi kirjanik Milan Kundera kirjutas pärast 1968. aasta masendust: „Igal rahval on omad ärkamise ja uinumise ajad. Ainult et väikese rahva uinumine erineb suure rahva uinumisest. Väike rahvas võib uinuda igaveseks.”

Oleme harjunud, et Euroopa on osa meist. Me oleme harjunud sõnavabadusega, me oleme harjunud inimeste vaba liikumisega ja õigusriigiga, oleme harjunud Euroopa toetusega meie kultuurile, teadusele, põllumajandusele. Me oleme harjunud ja omaks võtnud Euroopa suhtumise inimesse, alates surmanuhtluse eitamisest, inimõigustest ja hädasolijate aitamisest.
Euroopa Liidu nõrgenemine (või võimalik jagunemine) toob kaasa riikidevaheliste kahepoolsete kokkulepete tähtsuse kasvu. 1957. aastast on Venemaa (siis Nõukogude Liit) pidanud talumatuks Euroopa rahvaste vabatahtlikku ühendumist Euroopa Liiduks. Ta on igati vältinud kõiki kokkuleppeid, mis sõlmitaks Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. Ikka on ta eelistanud asju ajada liikmesriikidega eraldi, lüües lõhesid nende vahele, eelistades sõbralikumaid. See meeldib paljudele ka Euroopa riikide valitsuskoridorides. Balti riigid ei suutnud enne II maailmasõda milleski olulises omavahel kokku leppida. Raske on kokku leppida tänagi. Suur ühisprojekt – Rail Baltic – on töös eelkõige seetõttu, et see on üleeuroopaline kõrge prioriteediga projekt.

Üha sagedamini kuuleme, et soovitakse lahku lüüa Euroopa Liidu Venemaa sanktsioonide poliitikast, arvates ekslikult, et see parandab meie olukorda ja selle eest ei tule maksta kõrget hinda nii poliitikas kui ka majanduses. Süüdistatakse loomulikult Eesti valitsust. Kutsutakse üles hädas olevaid majandusharusid protektsionistlike meetoditega kaitsma. Kõik see on lühinägelik. Praeguste raskuste ületamiseks on vaja minna valitud teed edasi, mitte peatuda. Pole põhimõttelisi alternatiive. On vaja otsida uusi võimalusi, mis põhinevad senitehtul.

Terroristide edu viimastel aastatel Euroopas, samuti rände ohjeldamise probleemid nõuavad sisejulgeoleku uut kontseptsiooni. Väärtuste ja vabaduste kaitsmine vajab ka jõudu. Rahvameeleavaldused terroriaktide hukkamõistmiseks on muljetavaldavad. Aga kui läheb julgeoleku tõhustamiseks vajalike abinõude arutamiseks, siis on Euroopas teinekord tunne, et hoopis terrorist on ohver ja tapetud inimesed süüdi selles, et nad andsid võimaluse hirmsaks veretööks. Kõige tähtsam inimõigus, mida tuleb kaitsta, on meie kõigi õigus elule, õigus mitte tapetud saada fanaatiku poolt. Vaja on tasakaalu andmekaitse, inimõiguste ja julgeoleku huvide vahel.

Meie suur naaber Venemaa on raskustes. Venemaa poliitika oma naabrite suhtes on kummaline. Viimaste aegade poliitika tagajärjeks on katastroofilises olukorras olevad ja ülalpeetavad Abhaasia, Transnistria, Lõuna-Osseetia, nüüd ka Ida-Ukraina oblastid, ja teiselt poolt leppimatult vaenulikuks tehtud Ukraina, Gruusia ja teised piiriäärsed rahvad. Venemaa demokratiseerumist ei ole mõtet oodata. Küll aga tuleb karta ebakindluse süvenemist Venemaal. Välisinvesteeringud on meile tulnud põhiliselt Euroopast. Aga kas me ei võiks olla aken Euroopasse ka nendele Vene ettevõtjatele, kes jagavad meie väärtusi ja keda ahistab Venemaa ärikeskkond?

Meie avalikkus käsitleb piirileppe puudumist Venemaaga üsna ükskõikselt. Poliitikud kardavad ja väldivad seda teemat. Olen alati olnud seisukohal, et piirilepe Venemaaga on meile julgeolekupoliitiliselt hädavajalik. Seni, kuni seda pole, on võimalik väita, et me tahame Venemaa küljest üht osa endale saada, et meil on territoriaalsed pretensioonid.
Minult on küllap sadu kordi välismaal küsitud, kas arvukas vene päritoluga vähemus on Eestile probleem. Olen vastanud, et see ei ole probleem, kõik on hästi. Seda ei usu keegi.

Meil elab tugevama või nõrgema vene seotusega umbes 330 000 inimest. Kas see on osa Eesti kui terviku potentsiaalist? Kas Ida-Virumaa on meie rikkus või meie probleem? Lähemal ajal ei saa välistada, et Eestis tekib uus poliitiline jõud, mis baseerub nn venekeelse Eesti identiteedil. Ei saa alahinnata ohtu, mis tekib sellise jõu vastandumisel Eesti marurahvuslusele. Nad hakkavad teineteist vastastikku üles kütma. Poliitilised lahendused sellise vastasseisu ärahoidmiseks peavad olema pragmaatilised ja toetuma kodanike kaasamisele. Ärme peidame pead liiva alla. Ärme alustame tegevust probleemide eitamisest.

Kui suured on sotsiaalsed pinged, mis Eestit võivad nõrgestada? Me elame palju paremini kui 25 aastat tagasi. Sotsiaalsete vastuolude kasv on aga alati ohtlik. Rohkem kui 20 aastat tagasi võrdles üks minu Soome sõber Eesti ja Soome hoiakuid hoolivuses. Ta ütles: Soome hoiak viimaste aastakümnete jooksul on olnud – sõpra ei jäeta maha; Eesti hoiak on, et sõbrale ei jäeta midagi. Praegu ei tohi see olla tõsi.

Minult küsitakse: miks tahate kandideerida Eesti presidendiks? Vastan: mul on sügavalt isiklik põhjus. Minu lapselapsed on täna õpilased. Homme valivad nad oma elutee. Nad valivad, kus on kõige parem töötada ja elada. Ma tahan, et neil oleks 25 aasta pärast selge valik – kõige parem koht elamiseks on Eesti, minu kodumaa. Ma tahan Eesti poliitikat mõjutada nii palju kui võimalik, et 25 aasta pärast oleks Eesti maa, kus on hea elada, kus on vilgas majandustegevus, kus on rahvast teatrites, kontserdisaalides. Kus meie ajaloolised linnad pole õhtuti tühjad ja pimedad muuseumid, vaid elavad ja sumisevad elukohad.  

Ma mõtlen tuleviku peale. Ma ei taha, et minu kodumaa oleks 25 aasta pärast üksildane, kuri, vaene, mahajäänud.

Siim Kallase 16. aprilli kõne lühendatult.