Haapsalu vabatahtlikud toodavad heliraamatuid

Pimedate raamatukogu täieneb vabatahtlike abiga pidevalt. Haapsalus on 20 vabatahtlikku sisse lugenud poolsada raamatut. Ettevõtmist veab Anni Oraveer.

Eesti pimedatele on üks oluline pesa Haapsalu äärelinnas Endla tänavas ühes tibatillukeses hoovipoolsete akendega korteris. Seal on need poolsada raamatud kõik linti loetud. Anni parandab, et mitte linti, vaid diktofoni.

„34 on praegu raamatukogus saadaval, 17 on praegu parandamisel,” ütles Anni Oraveer.

74aastane Anni Oraveer läheb tahatuppa arvuti juurde ja kontrollib arvu igaks juhuks üle. Anni arvuti oskab rääkida, see tähendab, et teatab talle kogu aeg robothäälega, mis parasjagu teoksil on. Vajalik fail üles leitud, klõpsab Anni klahvil ning plekine meeshääl loeb teksti ette. Klapib!

Telefoniga suhtleb Anni rääkides. Telefonis vastab tema küsimustele soome keeles naishääl. Annil on nuppudega Nokia. „Nende kraabitavatega ma vist hakkama ei saaks,” naerab Anni.

Heliraamatute perenaine

Juba poolteist aastat on Anni Oraveer olnud heliraamatute perenaine. Tema korteris on lugemispesa. Keskeltläbi kulub ühe raamatu salvestamiseks kümme tundi. Korraga üle 2,5 tunni ei suudeta lugeda, seega on raamat nelja salvestatud ning edasi läheb see redigeerijale. Anni kopeerib diktofonist failid arvutisse ja saadab need interneti kaudu redigeerijale.

Redigeerimisel lõigatakse lugemisapsud, köhatused, lehekeeramise krabinad välja. Vahel on taustal automürinat. „Seda on raske, peaaegu võimatu välja lõigata,“” nentis Anni.

„Suurema osa, ütleme 90 protsenti, on redigeerinud, noh, niisuguse nägemisega kui mina, Reet Kaljula, kes elab tegelikult Kehtnas,” ütles Anni.

Sisselugejaid on, aga parandajaid napib, nentis Anni.

„Saatus tõi meie hulka Tallinnast Raili Truupi,” elavnes Anni. „Tead, meie suhted on kujunenud väga heaks. Üks raamat on tal juba parandatud, seitse järge ootamas.”

„Meie arvuteid hoiab korras ja ka diktofoni häälestas täiesti pime mees Tallinnas Artur Räpp. Ütles, et kui meie oleme vabatahtlikud, siis tema aitab meid ka vabatahtlikult. Ja ongi nii!” rõõmustas Anni.

Valguse joonistamine

Kui „Kõlvatu naise surm” [M.C. Beaton, tõlge Lauri Saaber], mida parasjagu sisse loetakse, on ka parandaja arvutist läbi käinud, lisatakse talle autorikaitsele viitav tekst ja lõppu ka üks laululugu.

„Niisugust tööd nagu siin pole varem tehtud,” lõi Anni särama. „Tegime revolutsiooni – Lea Liitmaal [praeguse nimega Lea Dali Lion] on raamat „Joonista valgus” [„Joonista valgus. See on kõige uue algus”, 2015] ning sama pealkirja kannab ka tema laul. Vaat selle muusikafaili liitsime Lea loal raamatu viimaseks failiks. Seda pole varem tehtud!”

Seejärel saadab Anni „Kõlvatu naise surma” pimedate raamatukogu serverisse, raamatukogutöötaja lisab selle veebikogusse. Anni teab rääkida, et pimedate raamatukogul on heliraamatuid kuulavaid kliente praegu üle Eesti ligi 800.

„Algus oli vahva,” meenutas Anni Oraveer. „Sotsiaalmaja juhataja Sirli Küünarpuu soovitas, et pimedate ühing võiks hakata raamatuid sisse lugema, et tal on juba kolm lugejat.”

Nii hakkasidki Ulvi Maiste, Jaana Harrak ja Maire Uusen novembris 2014 pihta.

„Siis hakkas neid lugejaid tulema, üks sokutas ühte, teine teist. Pane tähele – inimesed, kes siin käivad, on suure hingega, vastutulelikud, mõistvad ja igapidi parim osa rahvast. Inimene tunneb ise end hästi head tehes,” ütles Anni mõnuledes käsi kokku hõõrudes. „Igaüks on andnud oma võimete kohaselt ja teinud seda võimalikult hästi.”

Kui kaua nüüd juba poolteist aastat kestnud lugemismaraton veel kestab?

„Täpselt nii kaua kui silmad lahti seisavad,” lööb Anni laua taga istudes selja sirgemaks. „Lugejaid on, raamatuid tuleb muudkui juurde, olen nõus lindistama 25 tundi päevas.”

Kokkutulek

Anni juures käivad sisselugejad ühekaupa, igaüks talle sobival ajal. „Mina tunnen kõiki, kõik tunnevad mind, aga omavahel pole nad ju tuttavad. Nad ei saa lihtsalt kokku,” arutles Anni.

Täna saavad heliraamatute sisselugejad Haapsalu sotsiaalmajas esimest korda kõik kokku.

„Raha meil [Läänemaa nägemisvaegurite ühingul] pole, kuid kiidusõnu saame öelda neile küll. Ühing tegi igaühele savist südamekujulise teepakialuse. Muud midagi ei ole – raha-raha-raha,” laiutas Anni käsi ja lisas, et tal on hea meel selle üle, et kokkutulekulaua katab sotsiaalmaja. „Leili Mutso aitab seda korraldada.”

Kuigi ühingul napib raha, on tuge saadud ääretult palju. „Maavalitsus ja linnavalitsus ostsid diktofoni, väga palju on meid aidanud Põhja-Eesti pimedate ühing,” loetles Anni. „Ma ei ole üksi, kogu aeg on tugi taga, see aitab elada, teha.”

Anni kutsub liituma. Läänemaa nägemisvaegurite ühingul on praegu 40 liiget.

„Pimedaid on ilmselt rohkem, kuid me ei leia neid ilmselt üles,” arutles Anni Oraveer. „Kui kuskil ongi pimedaid, ei saa kätte. Aga minuga võib ühendust võtta, küll ma edasi aitan.”

Anni jagab lahkelt oma telefoninumbrit: 5330 8398.

Anni küsib, mis kell on. „Viisitoista kymmenen,” kuulutab telefonis elav soomlanna plekiselt.

Tunnike sisselugemisajast on küll tuksis, kuid nüüd saab „Kõlvatu naise surma” sisselugemist jätkata.

Pimedate veebiraamatukogu

Veebiraamatukogu võimaldab:

• sirvida ja otsida kogus leiduvaid teavikuid;
• alla laadida ja voogedastusena kasutada nii helisalvestisi kui elektroonilisi teavikuid;
• lisada teavikuid raamaturiiulitesse;
• tellida teavitusi uute teavikute lisandumise kohta;
• näha oma varasemaid allalaadimisi ja kuulamisi.

Veebiraamatukogu kasutajaks saavad registreeruda ainult Eesti Pimedate Raamatukogu lugejad – nägemispuudega või mõne muu trükitud teksti lugemist takistava puude, häire või haigusega inimesed.

Pime kirjanik Anni Oraveer ehk Kuusealune

• Oma vanaemalt kirjanikunime Kuusealune laenanud Oraveer kirjutab kolmest maailmast: nägijate, pimedate ja setu omast, igal oma kultuur.
• Oraveer on saanud presidendi rahvaluulepreemia setukeelsete juttude ja Eesti pimedate kogukonna pärimuse salvestuste eest.
• 74aastane Anni Oraveer kirjutab oma raamatud arvutisse häälega, nii et ta kuuleb, mis tähe peale vajutab.
• Setumaalt pärit inimesena on ta kirjutanud raamatuid ja jutte ka setu keeles.

Allikas: Lääne Elu

Fotod: Urmas Lauri