Neeme Suur. ARVO TARMULA
Sünnipäev. Eesti riik saab 98 aastat vanaks. Varsti 100 täis. Järjekordselt tuleb tunnistada et ei ole kõige rahulikum aeg ühe väikse rahva väikesele riigile oma eksistentsi kestvust üles märkida. Igasugust segadust on ümberringi palju, üks sõda ajab teist taga. Ukrainas jätkub vastasseis, inimesed pagevad Süüriast. Euroopas onprobleemid püsti, Inglismaa räägib väljaastumisest… Ei oleks Euroopa Liit ilma vana hea Inglismaata enam see, mis ta oli, seda eriti meie, Eesti jaoks. Me oleme endale ette kujutanud siia Läänemere serva peale oma väikest rahu oaasi, aga maailma värelused jõuavad ka meieni ja panevad meid muretsema. Äsja oleme ühest müürist ennast vabaks saanud, nüüd aga otsivad paljud lahendust uute müüride ehitamisest.
Kui Eesti Vabariik sündis, kuulutati seda „kõigile Eestimaa rahvastele“ ja lubati „asuda ehitama oma kodu, kus kord ja õiglus valitseb et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres“. Nüüd küll tundub, et vajume tihtilugu ka omavahel vaidlustesse, milline on see kord, kelle jaoks kehtib õiglus, mis on see kultuur ja kes on need rahvad, kellega ühte peresse me kuuluda tahaksime. Kui otsida midagi, milles suurem osa rahvast ühel meelel on, siis on seda ehk Eesti riiklik iseseisvus. Iseseisvust oleme valmis kaitsema kõrvuti, relvaga ja sõprade abiga. Ülejäänud küsimustes aga jagunetakse mitmetesse häälekatesse leeridesse ja vaidlused on nagu valus magus mesi, mis meie näppude külge kleepudes ei lase meil ajalooraamatus uut puhast lehekülge keerata. Mitte, et ma igatseksin Eestit, kus valitseks üks ja ainuõige arvamus, vaidlused loovad uusi lahendeid ja viivad edasi. Kuid ei aita meid sulgumine omaenda ehitatud müüride taha, olgu nendeks müürideks siis teistsugusetõrjumise tara või omavalitsuste piirid. Nii jätame vaid iseennast eemale oma sõpradest kes on valmis meile appi tulema.
Kuidas siis pidada sünnipäeva selles keerulises kortermajas, kus naabrite juurest kostab kõva kaklust ja omavahelgi tuleb nägelemist ette. Kuidas siin, raskelt rikkal ja kehvalt kaunil Läänemaal edasi minna nii, et inimestel oleks põhjust maakonnas edasi elada? Eks ikka ja ainult ühiselt. Koostöö on üks vana ja kulunud sõnakõlks, kuid ometigi peitub selles sõnas tõde – eriti kui veel kahte sõnapoolt eraldi hääldada. Koos töötamine. Mitte ainult rõõmuhetked ja tähistamised – nagu täna, mitte ainult suvine tantsupidu ei pea meid ühte tooma vaid ka täiesti töised igapäevased küsimused saavad üheskoos lahenduse ja vastuse. Nii nagu näiteks praegu Lõuna- Läänemaa omavalitsused ennast hoolekandeteenuste säilitamise ja arendamise probleemide rägastikust üheskoos läbi murravad. Ainult niimoodi sünnib edu tegijatele ja lootus inimestele.
Läänemaa omavalitsuste tulud kokku on umbes 24 miljonit eurot. Läänemaa Omavalitsuste Liidu eelarve on umbes 144 000 eurot, mis moodustab umbes 0,6% omavalitsuste eelarvetest. See, et omavalitsuste osakaal riigi rahakotis peaks olema suurem, see on ilmselge. Ilmselge on ka see, pool protsenti ühist raha on ilmselgelt vähe. Vähe selleks, et tutvustada ja arendada seda mis meil on ja ammugi vähe selleks, et midagi üheskoos ehitada. Muidugi on ka muid koostööprojekte, aga läbimurre tekib ja lootus sünnib siis, kui omavalitsused hakkavad oma vahenditega naabrile appi minema. Haldusreformi käigus saavad meie omavalitsused oluliselt suuremad olema ja nagu mulle on lootust avaldatud, siis suuremate ja väiksema arvu omavalitsuste vahel on koostöö tõhusam sündima. Loodan kõigest hingest, et see nii on. Ma ei tea küll ühtegi peret, kes oleks Läänemaalt lahkunud volikogu kohtade vähesuse tõttu, küll aga tean palju neid kes on lahkunud töökohtade puuduse tõttu.
Head kaaslased. Soovin teile tänasel riigi sünnipäeval palju ühtehoidmist, üksteisemõistmist ja koosmeelt. Nii saame üheskoos edasi sellel segasel ajal ja keerulises maailmas. Head vabariigi sünnipäeva kõigile!
Koostöö tõhusus ei sõltu koostöötajate arvust, vaid kvaliteedist. Milline on koostöö tahe, missioon ja töövõime.
Selle probleemiga on kõik korras, keegi ei tea mis asi see koostöö-tahe misioon ja töövõime üldse on.