Kirimäe lihatööstuse naabrid on kahtlustavad, et nende kaevuvee on rikkunud lihatööstuse puhasteist maapinda imbuv solk, Salajõe elanikud teavad kindlalt, et sade nende kaevudes on tekkinud Niibi rabas kaevandatava turba tõttu.
Nii Kirimäel kui ka Salajõel ei saa kindlalt väita, et just ettevõtlus on süüdi selles, et külaelanikud peavad jooogivee poest ostma, sest uuringutega pole kindla reostusallikani seni veel jõutud.
Kui Niibi rabas aastad tagasi turbakaevandamisega algust tehti või kui Kirimäele endisesse lehmalauta lihatööstus käima pandi, olid nõuded praegustega võrreldes ülileebed. Tol ajal tegusemisloa saamiseks naabritelt keegi nõusoleku saamist ei nõudnud ning ega naabridki osanud ebameeldiva lõhna või kahtlaselt lehkava kaevuvee pärast kohe kära tõstma hakata.
Praeguseks on keskkonnanõuded järjest karmimaks muutunud ning seega peaks ka aegu täbarates veeoludes vaevelnud maainimestel nüüd tunneli lõpust valgust paistma. Ja valgus paistabki, sest keskkonnainspektsioon on reostuskahtluse korral kiirelt sündmuskohal ning alustab haldusmenetlust. Iseasi, kas sellest valgusest hädasolijale ka miskit kasu on, kas pikaleveniv menetlus millalgi ka hädaliste kaevuvee puhtamaks muudab.
Kauge küla reostunud kaevu serval istuvale elanikule jääb mõistmatuks vallavalitsuse, aga ka keskonnateenistuse roll. Vallavalitsus peaks aktiivselt seisma oma elanike eest. Keskkonnateenistus aga ei tohiks anda luba liiga väikese biopuhasti kasutamiseks.
Rannarootsi lihatööstus on osa Eesti ühest suuremast toiduainetööstusest. Maag grupi juhtidel on viimane aeg kiiresti investeerida keskkonnanõuete täitmisse. Vastasel korral tasub tõsiselt kaaluda, kas Rannarootsi kaubamärgiga tooteid poest osta. Kui need valmivad keskkonnanõuetele vilistades, siis võiks need ostmata jätta.
Vallavalitsuse ja maavalitsuse ning muude ametkondade roll ongi otsekohe sekkuda ja asuda lahendusi otsima ning leidma. Samuti tuleb korraldada inimestele väga kiire lahendus, sest joogivee puudumine on väga suur probleem, mida edasi lükata ei saa. See on ka inimõigus, mis tähendab, et mitte üks inimene ei peaks ühtegi lisasenti maksma joogivee saamiseks.
Paraku on ametkonnad ennast tegelikust elust ja lahendustest distantseerunud. Seda on asendanud viisakas peanoogutus, mis sumbub arvukatesse koosolekutesse, mõttekodadesse, töötubadesse ja paberikuhjadesse. Inimene istub samal ajal reostunud kaevu äärel edasi. On enam kui aeg eetiliste ja hoolivate ametnike järele, kes võtaks ette asja ajada. Kõige väiksem ametnik on enamasti sundviskes- ta ei tohigi midagi oma peaga ette võtta, sest peab näpuga rida ajama asutuse korraldusel, ja samm vasakule-paremale võrdub kohese lahtilaskmisega. Neil kellel oleks aga võimalik midagi muuta, on elu tehtud piisavalt mugavaks, et vähimgi pinugutus-või tegutsemisvajadus puuduks. Järgmistel valimistel tuleks valida täiesti uued inimesed, kes seni võimu juures pole olnud. On vähemalt lootus, et nad viitsivad natuke aega tegutseda.
*kes pole omal nahal kõlbmatut joogivett tundnud,ei tea se’st