Statistikaameti teatel elas suhtelises vaesuses 2014. aastal 21,6 protsenti ja absoluutses vaesuses 6,3 protsenti Eesti elanikkonnast; suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus vähenes varasema aastaga võrreldes 0,5 protsendipunkti ning absoluutses vaesuses inimeste osatähtsus 1,7 protsendipunkti.
2014. aastal elanikkonna sissetulek suurenes ja sissetulekute ebavõrdsus veidi vähenes. Siirded ehk riiklikud toetused ja pensionid aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 39,4 protsenti ja absoluutses vaesuses 28,6 protsenti elanikkonnast.
2014. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 394 eurot, 2013. aastal oli see 358 eurot ning absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 203 eurot, 2013. aastal oli see 205 eurot. 2014. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,2 korda.
Võrreldes 2013. aastaga on vähenenud 18–64-aastaste elanike vaesus, suurenenud aga 65-aastatse ja vanemate suhteline vaesus. 2014. aastal elas 36 protsenti 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses, 2013. aastal 32 protsenti. 2014. aastal elas alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses endiselt viiendik, kuid laste absoluutse vaesuse määr pisut langes – vastav näitaja oli 2013. aastal 10 protsenti ja 2014. aastal 9 protsenti.
Haridustase mõjutab vaesusesse jäämise riski oluliselt. Põhi- või madalama haridusega inimestest kuulus iga kolmas sissetuleku poolest vaeseimasse ja vaid iga neljateistkümnes rikkaimasse sissetulekuviiendikku. Samal ajal kuulus kolmandik kõrgharidusega inimestest rikkaima viiendiku hulka.
Seetõttu on ka kõrgemalt haritud inimeste suhtelise ja absoluutse vaesuse määr, vastavalt 12,9 protsenti ja 2,8 protsenti, peaaegu kolm korda väiksem kui põhi- või madalama haridusega inimestel, vastavalt 36 protsenti ja 8,6 protsenti. Kõrgem haridustase on oluline vaesuse vältimise eeldus.
Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60 protsenti leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.
Hinnangud põhinevad sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2015. aastal osales uuringus üle 5700 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsitakse 2015. aastal 2014. aasta sissetulekut.
Kuna sellest aastast kehtib kaelanumbri seadus,suureneb vaeste hulk tunduvalt. Maakeeli: kui mehe kaelaùmbermòòt on suurem kui 42, naisel aga 40, siis te uut autojuhi tervisetòendit ei saa ning autot juhtida ei tohi. Sest mingi uuringu jàrgi olete ohtlik. Isegi kui end hàsti tunnete. Kui paljud tànu sellele tööst vòi liikumisvòimalusest ilma jààvad,on paha mòelda. Aga valitsust see ei huvita.
Nälg ei ole kunagi suhteline asi. Ahnus on ka seal kus suurt raha jagatakse.
Millal siis jõuab Eesti viie rikkama Euroopa Liidu hulka nagu endine peaminister Andrus Ansip lubas, kuid ise pani putke ja saab nüüd ca 25 000 euri kuupalka.
Meie vaesed Eesti elanikud peame elama alla vaesuspiiri, kes vastutab selle eest?