Kaur Kenderi kaasus on tõstatanud mitu kaalukat küsimust, millest paljud on juriidilised. Tihti käsitletakse aga kõiki teemasid korraga, eristamata, mis on millises kontekstis oluline. Seetõttu tundub hädaajalik käimasoleva debatiga seonduvasse selgust luua, kirjutab Postimehes endine juhtiv riigiprokurör Margus Kurm.
Vastupidiselt mitmel pool väidetule ei eelda selle kuriteo toimepanemine konkreetse lapse ärakasutamist. Karistuseadustiku paragrahvi 178 saabki kohaldada ainult juhul, kui pornograafia valmistamine on loomine puhtalt kujutlusvõime põhjal. Peaküsimus on, kas uurimise alla sattunud teoses on seksuaaltoiminguid lapsega kirjeldatud labaselt ja pealetükkivalt. Kas kvalifitseerub ka kirjanduseks või kunstiks, sel tähtsust ei ole.
Küsimus sõnavabadusest. Prokuratuur täitevvõimu asutusena ei ole pädev hindama ühegi seaduse vastavust põhiseadusele. Kui kohtunik leiab, et mingi seadusesäte ei vasta põhiseadusele, saab ta algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse ehk anda küsimuse otsustamiseks riigikohtule. Kenderi kaasuse jõudmine kohtusse ei näita mitte demokraatia kriisi, vaid vastupidi, seda, et Eesti on demokraatlik riik, kus täitevvõim tegutseb oma pädevuse piires.
Küsimus on sõna jõus ehk selles, millist mõju lapsporno lugejale avaldada võib. Mida rohkem on lapspornot kujutavaid teoseid, seda rohkem on neid pedofiile, kes astuvad virtuaalmaailmast reaalmaailma, ja seda rohkem on lapsi, kes saavad haiget.
