4

Anvar Samost: kolm punast nelki

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Anvar Samost. Foto: erakogu

Valitsuserakondade koostöövõimetus võib taas anda presidendi, keda ei oodatud.

Tänavu 8. novembril on Ameerika Ühendriikides presidendivalimised. Kogu maailm, sealhulgas Eesti jälgib juba pinevalt, kes saavad kandidaatideks. Kas tõesti võib juhtuda, et vabariiklaste kandidaadiks kerkib populist Donald Trump? Ei tea, aga kindel on, et 1. veebruarist, mil algavad eelvalimised, kuuleme võimalikest ookeanitagustest presidendiks pürgijaist aina enam.

Eestis tulevad samuti tänavu presidendivalimised. Vastupidi Ameerika Ühendriikidele ei tea me veel täpset kuupäeva, isegi kuud mitte. Võimalik, et augustis. Ei ole ka teada ühtegi kandidaati või vähemalt „kandidaadi kandidaati”. Ajakirjanikud küsivad aeg-ajalt Siim Kallase, Marina Kaljuranna, Eiki Nestori ja Edgar Savisaare käest, kas nad tahavad presidendiks saada. Vastused on ebamäärased.

Eestis on muidugi presidendivalimiste kord Ameerikast erinev, mitte halvem või parem, aga erinev. Presidendi valib parlament ja juhul, kui parlament ei saa kolmes valimisvoorus kokku kahekolmandikulist enamust ehk 68 häält, siis valimiskogu, mis koosneb parlamendi liikmeist ning kõigi omavalitsuste esindajaist. Valimiskogus on presidendiks saamiseks tarvis lihthäälteenamust.

Riigikogus ja valimiskogus seatakse kandidaadid üles eraldi ehk teisisõnu võime saada presidendi, kes riigikogus ei kandideerinudki.

Kõige selle tõttu hoiduvad võimalikud kandidaadid ja erakonnad pikast kampaaniast ja isegi selgest kinnitusest – taktikaliselt on nii mõistlik. Igasuguseid kokkuleppeid omavahel erakonnad eitavad või neid siis tõesti ei ole. Kindlasti on aga plaanid.

Marina Kaljurand on Reformierakonna välisminister, kuid pole astunud partei liikmeks ning teeb millegipärast agaralt külaskäike Eesti kaugemate nurkade valdadesse. Eiki Nestor kannab ülikonda ja lipsu ning pidas uue aasta esimesel päeval kummaliselt krampliku kõne televisioonis. Siim Kallas esineb, kirjutab ja kohtub ning isegi väga ei varja, et kandideeriks, kui vähegi saaks. Edgar Savisaar räägib presidendi otsevalimistest, millest tuleb välja lugeda, et ta ei kandideeri, kuid omad plaanid on presidendivalimistega temalgi.

Riigikogus presidendikandidaadi ülesseadmiseks on vaja viiendikku koosseisust ehk 21 saadiku toetust. Oma fraktsioonist saab 21 allkirja kokku Reformierakond. Üle 21 koha on ka Keskerakonnal, kuid siin on juba väike aga, sest fraktsioon on sisemiselt lõhki. Ülejäänud neljal fraktsioonil 21 saadikut ei ole.

Oletame, et koalitsioon lepib kokku ühises kandidaadis. See annab riigikogus 30 pluss 15 pluss 14 häält ehk 59. Üheksa häält tuleks kandidaadile leida teiste erakondade käest. EKRE käest ei tule väga ilmselt ühtegi. Ka Vabaerakonna peale ei saa loota, pealegi, neil on vaid kaheksa saadikut. Keskerakond on suur küsimärk, kuid pigem võib kihla vedada, et ka siit ei tule hääli.

Kõik see on siiski vaid teoreetiline targutamine, sest raske on praeguses seisus näha ka võimalust, et Reformierakond, sotsid ja IRL ühes kandidaadis kokkuleppele saavad. Isegi Reformierakonnas endas olevat kolm plaani: Kaljurand, Kallas ja Nestor (või vähemalt on nii lastud välja paista). Küllap leiab oma kandidaadi ka IRL, sest „teistel ju on”.

Nii näib, et kõige tõenäolisem on 2001. aasta kordumine. Siis algasid valimised riigikogus esmalt Peeter Kreitzbergi ja Andres Tarandi osalusel, teises ja kolmandas voorus läksid vastamisi Kreitzberg ja Peeter Tulviste. Valimiskogus oli juba neli kandidaati: Kreitzberg, Tulviste, Toomas Savi ja Arnold Rüütel. Teises voorus võitis Arnold Rüütel ja peaminister Mart Laaril tuli näost punetades tõtata teda õnnitlema, higises käes kolm punast nelki. Mida iganes hiljem öeldi, sellist tulemust valitsuserakonnad küll ei oodanud.

Kes on siis 2016. aasta Rüütel? See ei ole kindlasti Savisaar, sest talle teadupärast ei meeldi kaotada. Ta ei riski, vaid toetab kandidaati, kes on valitsusele kõige ebameeldivam. Loogiliselt vaadates on selline kandidaat EKRE esimees Mart Helme.

Kui teile tundub, et Helmel ei ole mingeid šansse, siis mõelge uuesti. Valimiskogu enamus on omavalitsustegelased, kellest paljudel on Rahvaliidu taust. EKRE populaarsus on kasvuteel. Keskerakonna enda positsioon omavalitsustes (sealhulgas Tallinnas, kust tuleb 10 valijameest) ja riigikogus on tugev. Enne presidendivalimisi hakkab riigikogu arutama haldusreformi seaduseelnõu, mida lugedes kindlasti kolmandikul valdade kunnidest tekib kiuslik protestivaim. Mis oleks lihtsam, kui see välja lasta just presidenti valides.

Siis aga tuleb peaminister Taavi Rõivasel võtta higisesse pihku kolm punast nelki.

Anvar Samost

kolumnist

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
aleks
aleks

normaalne loogika, toetan.

kaljurand
kaljurand

aprill veel kaugrl

nali naljaks
nali naljaks

Presidenti valida on keerukas,valiks siis hoopis presidendiproua-Ieva ,kes on just ametisse astumise ääremail….

?
?

Kaljurand teeb “millegipärast”visiite Eesti kaugemate nurkade valdadesse….Mis valesti,kui see on strateegia diplomaatilisel tasandil?Kindlusta tagalat!

wpDiscuz