0

Ann Mari Anupõld: elu nagu filmis

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Ann Mari Anupõld

Ann Mari Anupõld _ Piirsalu loomaarst 3  f Tõnis Krikk

Millal viimati jalutasite poes või kaubanduskeskuses ja vaatasite enda ümber siblivaid inimesi mõeldes, et huvitav, mis ametit nad peavad. Te ei ole selle peale mõelnudki? Aga tehke seda teinekord, otsige endas üles lapsik avastamisrõõm ja huvi ning tutvuge maailmaga hoopis uue nurga alt. Kui sada aastat tagasi oli elukutse riietuse järgi selge, siis tänapäeval ole see enam pooltki nii lihtne. Mölder ei tule teile tänaval vastu, jahune tolmupilv ümber hõljumas, ja ka korstnapühkijad liiguvad võrdlemisi inkognito ringi, nii et tahmast ei ole haisugi. Ennemuiste sõnnikuste saabastega talunik võib olla nüüd hoopis suurfarmi omanik, kes on kummikud nahkkingade ja füüsilise töö vahetanud juhiameti vastu. Tuttavad stereotüübid ei ole enam sugugi lihtsasti eristatavad ning nende tuvastamiseks peab jälgima hoopis pisemaid detaile. Ehk õnnestub siis kingsepa ikkagi tema katkiste kingade järgi ära tunda? Milline ettekujutus meil nende inimeste tööst on? Kui palju on sealhulgas väärarusaamisi?

Sellesarnase mõistatamismängu sisse sattusin sel aastavahetusel, kui leidsin ennast peolt koos terve hunniku endiste klassi- ja koolikaaslastega. Osa neist on mulle siiani väga head sõbrad ning nende käekäigu ja karjääri või eluvalikutega olen kursis. Paljud on aga lihtsalt kunagised tuttavad ja teisi tean vaid nägupidi. Õnneks oli söögilauas minu kõrval istuv ülisotsiaalne klassivend asjadega tunduvalt paremini kursis. „Mis tema teeb?” näitasin näpuga ühele kõrgetel kontsadel balansseerivale brünetile. „Catherine? Ta on advokaat.” – „Aga tema?” viipasin peaga ühe veidi naiseliku olekuga tüübi poole. „Moeajakirjas töötab, kujundajana vist.” – „Ja tema?” suunasin pilgu ühele kõhetule tüdrukule. „Kondiiter,” muigas klassivend. Risti läbi seltskonna tuli lõpuks kokku igasugu tegelasi, alates personaaltreeneritest kuni arstide, psühholoogide, aednike ja igaveste tudengiteni välja.

Uudishimu poolest ei olnud ma mitte ainus. Nii leidsin ka ennast küsimuste keskelt. „Sind pole ammu näinud, kuhu sa kadunud oled?” päris minult järsku üks endine klassiõde. „Tagasi Eestisse, ma töötan seal loomaarstina.” Järgnes vaikus. „Noh, tead küll, nagu James Herriott. Kõik loomad teretulnud ja päevast päeva seiklen muudkui ringi,” üritasin täpsustada. Ikka vaikus. Järsku paneb mu trummikile vibreerima hele kiljatus. „Issand, sa oled mu kangelane. Minu unistuste töö!” kiljatas seesama tüdruk.

„Ah või tõesti?” olen veidi segaduses. „Jaa, täiega! Dr. Pol ja Dr. Jeff ja Cesar Millan on mulle nii palju õpetanud. Mul on tunne, et oskaksin isegi juba koera sünnitust vastu võtta või kassi luumurdu kokku lappida!” Mu segadus ainult kasvab. „Sa käid siis oma vabal ajal nende juures abis?” Nüüd on mu vastase kord olla hämmingus. „Ei, telekast vaatan neid. Sa oled kindlasti näinud neid loomaarsti saateid. Issand, nad on nii lahedad!”

Raputan pead. Ei, ei ole näinud. Mu telekas kogub toanurgas tolmu, sest mul ei ole eriti aega teda vaadata. Neil vähestel kordadel, mil olen sattunud selliste saadete peale, olen juba paari minuti pärast pidanud nägu krimpsutades kanalit vahetama. Tegemist on enamasti Ameerika toodanguga. Loomaarstid näitavad oma näkku joonistatud sajavatist Colgate’i-naeratust igal võimalikul ja võimatul hetkel, olgu nad kui tahes sügaval sõnniku sees või purskuvate veresoontega lõikusel. Kliendid on imelised, koostööaltid ja usaldavad isendid. Nad ei ürita loomaarsti mitte kunagi üle trumbata interneti otsingust leitud diagnooside või naabrinaise soovitustega. Isegi tragöödias on need inimesed ilusad, vapustavad, eeskujulikud. Mitte kellelgi pole silmaalused unetusest mustad või vererõhk kroonilisest kofeiini tarbimisest laes. Loomaarstide kõrgest enesetapukaldest ei räägita ammugi. Ka magamata ööd maksmata arvete pärast või hinge vaakuvate Muki ja Muri kõrval valvel olles jäävad mainimata. Kõik on ülivõrdes ja paneb mõistagi rõõmust kiljatama. Eks paneks mindki, kui asjad vaid nii oleks. Aga kes sellist tõepärast saadet ikka vaadata tahaks?

Vaatan kurvastusega oma veinipokaali, mis on endiselt vaimustusest säutsuva klassiõe jutu peale tühjaks saanud. Ta jätkab oma kangelaste tähehetkede kirjeldamist. Lasen pilgul ruumis ringi käia. Advokaadid, arstid, vabamõtlejad, tudengid, perefirma osanikud. Kellega ma siis lõppkokkuvõttes vahetada tahaks? Kelle elust mul kõige värvikamalt perfektsem ettekujutus on? Muigan. Jah, eks ettekujutusi ole meil tõepoolest kõigil igasuguseid. Oma elu ei vahetaks aga mitte mingi hinna eest.

Ann Mari Anupõld

Piirsalu loomaarst

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz