Aidi Vallik: Müüdi purunemine läti pruudi näitel

Oma eelmisele Lääne Elu arvamusloole saadud tagasisidest sain endalegi üllatuseks teada, et olen meie presidendi läti pruudi teemat alahinnanud.

Olen kirjutanud asjadest, mis minu meelest mõjutavad meie ühiskonda ja riigi tulevikku rohkem, ning olen pidanud selles kontekstis president Ilvese perekonnadraamat hoopis kolmanda- või neljandajärguliseks asjaks. Tänane päev on mind aga kallutanud mõtlema, et kui see draama väga suurele ühiskonnaosale nii tähtis on, siis järelikult… see ongi tähtis, sest näitab midagi. Et see on võib-olla märk millestki enamast, sümbol, müüt… need aga on ajast aega inimeste mentaalset maailma kujundanud.

Iseenesest ei ole praegu esitletud olukorras mitte midagi moraalselt vildakat või väära. Lahutatud mees kihlub vallalise naisega, ja umbes kuu aja pärast ka abiellutakse. Selles ei ole midagi laiduväärset. Õigupoolest, otsus abielluda, mitte lihtsalt kooselu alustada, räägib veel mõndagi otsustajate kasuks, räägib nende vastutustundest, otsustusvõimest, parimaist kavatsustest teineteise suhtes.

Nii et tegelikult üllatab mind, et siin mingeid moraalseid vigu nähakse. Mind üllatab seegi, et seni mõnetist ebapopulaarsust ja kohati lausa avalikkuse kiusu taluma pidanud Evelin Ilves on praeguste sündmuste valguses ootamatult pähe saanud peaaegu märtrikrooni ja muutunud avalikkusele hoopis sümpaatsemaks kui näiteks aasta või paari eest.

Mõlemad, nii president Ilves kui ka tema ekskaasa, on mu meelest alati olnud austust väärivad ja sümpaatsed inimesed. Et nende abielu lagunes, sellele jääb üle ainult kaasa tunda – sest täiskasvanud inimestena me ju teame, et vahel ei lähe asjad parimate kavatsuste ega plaanide järgi, et elu ise võib olla muutlik, et inimesed võivad ajapikku kasvada nii kokku kui ka lahku, ja et mõnikord võivad perekonnas puhkenud lahkhelid kasvada nii suurteks ja põhimõttelisteks, et ei jäägi enam üle muud kui valik abielulahutuse või lõputu kannatuse vahel.

Arvan aga, et selle taha ongi see koer maetud, ja riskides teid kõiki juba ära tüüdata, jõuan ikka ja jälle tagasi selle usalduse teema juurde… Kogu see kirjeldatud pilt pädeb juhul, kui kõik oligi nii, nagu avalikkusele praegu esitletakse. Pahameel ja süüdistused aga on tingitud sellest, et me ei usu seda. Eriti pärast Evelin Ilvese mõistaandmisi ja Iivi Anne Masso teravat, peaaegu otseütlevat ülevaadet meedias. See aga on paraku üldise umbusaldamise atmosfääris tunnetuslikult usalduväärsem info kui ametlik muinasjutulaadne info sellest, kuidas kaks küpses eas inimest juba viis kuud pärast esmakohtumist abiellu astuvad.

Siin on vastakuti kaks lugu, millest üks peab olema üldjoontes tõde ja teine vale. Küsimus on ainult, kumb on kumb. Sest kui lähtuda nüüd sellest teisest loost, mille järgi president petnud oma kaasat tolle läti pruudiga juba ammu enne, siis siit tõusetuvad juba tõepoolest paljud küsimused vastutustunde, moraali ja muu sellise kohta. Mitte et seegi inimlikult arusaamatu oleks. Eks juhtu sedagi, ja ka parimais perekondades, kuid riigiesindajad ei seisa siis silmitsi mitte ainult petetud ja solvunud teise osapoolega, vaid ka end omamoodi petetud ja solvatuna tundva avalikkusega, kes nii-öelda tahab oma muinasjuttu tagasi.

See on imelik, aga tegelikult üsna ammu tuntud ühiskondlik seaduspära, et kõrgetelt riigitegelastelt oodatakse peaaegu üliinimeseks olemist. Neile pole lubatud eksimused ega  nõrkused, ja seda dikteerib meie, inimeste müütiline mõtlemine. Sest meile meeldib uskuda muinasjutte, kus kuningas ja kuninganna elavad veatult ja õnnelikult kuni surmani ning võib-olla igavesti. Et nood on aga tegelikult samamoodi lihtsalt inimesed oma hädade, probleemide, vajaduste ja igatsustega, see lihtsalt ei jõua meile kohale. Umbes nagu lapsed psühholoogide sõnul näiteks olevat veendunud, et nende vanemad ei seksi küll kunagi, ja kui tuleb välja, et tegelikult on see siis peaaegu et trauma.

Mulle tundub, et praeguses pahameelepalangus presidendi vastu on mängus umbes samad mehhanismid. Seesama müütiline mõtlemine, ja mis põhiline, see teadmatus, kumba infot uskuda. Seda viimast aga ei oska tõesti ka mina ütelda.