Riigi suurust arvestades peab nentima, et igas piirkonnas on ohtralt mitmesuguseid jõulutraditsioone, kuid neis leidub ka sarnasusi. Võib aga kindel olla, et kristlike suurpühade tähistamist alustatakse Prantsusmaal 6. detsembril ehk nigulapäeval. Mõnel juhul ka varem, oleneb, millisele päevale langeb 1. advent, mis on prantslastel erilise tähendusega.
Teadupärast ei ole Prantsusmaa otseselt seotud ühegi religiooniga, kuid etnilised prantslased nimetavad end üldjuhul katoliiklasteks. Reaalses elus ei väljendu see aga milleski. Ennast katoliiklaseks tituleeriv prantslane väisab kirikut vaid jõulude, ülestõusmispühade, matuste ja laulatuste ajal. Peamiselt on Pariisi pühakojad missa ajal suhteliselt inimtühjad isegi pühapäeviti, vastupidi näiteks Roomale või Krakovile, kus olen samuti varem elanud.
Advendiaja algus muudab inimeste mõtlemist ja käitumist, mistõttu on kirikuis märkimisväärselt enam külastajaid. Siin on jõulude sisuline tähendus tähtsam välisest särast. Mõistagi ei eksisteeri Pariisis eestlastele omast härmatises jäist ja lumist jõulumeeleolu, sest normaalsel talvel on päeval sooja vähemalt 10 kraadi, öösel 6–8. Minu esimene talv Pariisis 2012/2013 oli erakordselt külm. Pärast jõule algasid pidevad lumesajud, miinuskraadid nii öösel kui ka päeval, kuid see oli erakordne, sest veel paar päeva enne jõule, elades otse Eiffeli torni vastas, võisin jälgida, kuidas perekonnad istusid jõululaupäeva hilisõhtul Marsi väljakul, tähistades pühi parimate roogade ning veiniga, otsekui suvisel piknikul.
Kuldne reegel on, et 1. advendil süüdatakse „Tulede linnas” veelgi enam kunstvalgust tekitavaid lampe. Linnapea (alates 2014. aastast Anne Hidalgo) ja L´Avenue Champs-Elysées president lülitavad sisse sõna otseses mõttes miljonist leedlambikesest koosneva jõuluvalgustuse. Jean-Noël Reinhardt, kes on praegu maailmakuulsaima avenüü komitee president, sõnas sel aastal õigustatult: „See on üks Prantsusmaa vitriine.”
Samuti hakkavad külluslikult särama maailmakuulsad: Notre-Dame, Grands Magasins (peamised kaubanduskeskused), Boulevard Haussmann ja paljud suured ning väikesed jõuluturud kõikjal elegantsipealinnas.
Neist hetkedest algab tõeline jõulutrall. Detsembri esimese nädala vältel kaunistatakse kõik 20 Pariisi linnaosa. Tänavaid ehivad mitmevärvilised leedlambid, valgustades linna õhtust hommikuni. 20 Maire de Paris (linnaosavalitsuse hoone) ette paigaldatakse jõulupuud, varieerudes looduslikest kuuskedest kunstnike loodud kunstkuuskedeni. Igale väiksemale väljakule, kõigi kirikute ette tuuakse ehtsad jõulupuud, mis kaunistatakse külluslikult sädeleva jõulukarraga. Elektrilist valgustust looduslikel puudel peaaegu ei kasutata, kui välja arvata Notre Dame või Concorde’i väljaku kuusk.
Detsembris ja jaanuari esimesel nädalal on kõik kauplused, ostukeskused avatud ka pühapäeviti. Poodlemine käib hommikust õhtuni. Kellaajast ning päevast olenemata on järjekorrad ülipikad. Varasemate aastatega võrreldes on sel detsembrikuul ostukeskustes silmanähtavalt suurem turvakontroll, mille põhjuseks on 13. novembri sündmused. Kottide kontroll või metallidetektori kasutamine ostukeskuse sissepääsul ei häiri kedagi – ollakse lahked, sõbralikud, naeratavad.
Esimene ning populaarseim kaup, mida soetatakse, on kodune jõulupuu. Tegelikult võib seda osta ka lähimast lillepoest. Üldjuhul tuuakse see tuppa 1. advendiks. Jõulupuid müüakse igas pikkuses, nt 80 cm kuusekese saab kätte keskmiselt 15 euroga, kuid 200 cm pikkuse puu eest tuleb maksta umbes 40 eurot. Eestlasele kõlab ehk uskumatu, kuid pole midagi imekspandavat, kui näed mõnda islamiusulist, pearätti kandvat naist ostmas jõuluehteid ja araablasest meest koju kandmas jõulupuud.
Pariislase, laiemalt prantslase kuusepuu aga erineb oluliselt eestlasele teada-tuntud kuusest, sest seda pole vaja isegi tubastes tingimustes kasta. Koos kuusega saad kaasa puidust paku, milles on auk, kuhu puu paigaldada. Jaanuaris, kui pühad möödas, on kuusk endiselt roheline, jätmata endast maha vähimatki okkarisu, seetõttu eelistavad prantslased tavalisele Normannia kuuske.
Jõulukuusk, mis jõudis Prantsusmaale esimest korda Alsace'i piirkonda 1521. aastal, kaunistatakse väga rikkalikult karraga, vahel harva kasutatakse elektriküünlaid, kuid kindlasti peavad puul rippuma värvilised jõulumunad, sest igal värvil on kindel tähendus. Punane, mis on ühelt poolt toretsev, tekitab valgust ning soojust, kuid sümboliseerib ka jõuluvana (Père Noël) olemasolu, kellel pole tegelikult kohalikus jõulukultuuris sisult mingit tähendust, kui nüüdisaegne kaubandusvõrk välja arvata. Kuldsete jõuluehetega aga sümboliseeritakse päikest, seega taas soojust ja valgust, sest pimedaimal ajal läheb Pariisis õues pimedaks juba enne kella 18. Kolmas värv roheline tuletab meelde igihaljaid puid, nagu viigimarjapuu, kujunedes lootuse värviks, et kevad on peagi saabumas.
Peale koduseinte vahel askeldamise, mil rajatakse tihtipeale ka jõulusõimeke, mida võib leida kindlasti igast kristlikust kirikust, kaunistatakse sageli koduaknaid värviliste elektriküünaldega. Korterelamute fuajeed saavad samuti jõuluilme – ehitud kuused, pilkupüüdev valgustus. Eramute või korterelamute sisehoovidest leiab tihti õhtustel või öistel jalutuskäikudel tuledesäras puid-põõsaid.
Usutavasti külastab pariislane igal aastal taas ja taas Champs-Elysée avenüüd, mis on avatud hommikust peaaegu südaööni. Concorde’i väljakule on paigaldatud suur kirev vaateratas. Sealt alustades jõuab nii kohalik kui ka turist leida kõike, mis teda või kedagi südamele lähedast võiks rõõmustada. Pisikestes palkmajades tegutsevad ärid pakuvad maiustusi, kudumeid, käsitööd, suveniire, kunsti, aksessuaare, tehnikavahendeid… Peale kingituste ostmise võid ennast ühel ootamatul hetkel avastada uisuväljakult, joomas hõõgveini, tegemas sporti jalgrattal või kiikumas, Christmas Thrilleri õudusi pakkuvalt seikluselt või lapsed end mõnelt mänguväljakult ja vanemad restoranist, välikohvikust; jõukamad saavad endale otse Champs-Elyséelt osta uue auto. Siin Pariisis leidub kõike. Ilmselt on nii, et kui sa midagi Pariisist ei leia, siis ei leia sa seda kusagilt maailmast. Eriti veel jõulude ajal, sest kogu avenüü hiilgus ning sära on hingematvalt lummavad, mõjudes kergelt rahakotile. Võidukaare juurde jõudes aga veendud, et oled teinud hea valiku, suundudes teisele poole avenüüd, sest iial ei või teada, mis sind seal ees ootab, jõudes ringiga tagasi Concorde’i väljakule. Edasi-tagasi tuuritamine rahvamassi keskel võtab tunde!
Teine silmapaistev paik jõulude ajal on vaieldamatult 9. linnaosas asuv Grands Magasins. Sinna piirkonda jäävad kaks ilmselt kõige olulisemat kaubanduskeskust Pariisis – Galeries LaFayette ja Printemps. Peale poodelmise on nende keskuste vaateaknad igal aastal täis uskumatuid üllatusi: tantsivad baleriinid, laulvad nukukesed. Kõik neil vaateakendel elab ning hingab, nagu unistuste linnale kohane. Vaatamisväärseid aknaid leiab kõikjalt. Isegi muslimitele kuuluvad kiirtoidukohad, pisipoed on jõuluehteis. Jah, paljud islamiusulised tähistavad jõule ühel või teisel viisil, sest peamiselt on perekondades lapsed ja koolides on jõulude pidamine Prantsusmaal traditsiooniline nähtus.
Tõepoolest, maailma romantilisimas linnas leiab igaüks nii armastust kui ka avastab endas uusi unelmaid. Seetõttu pole midagi kummalist, et tänavail kerjavad inimesed on tavapärasest rõõmsameelsemad, pannes pähe päkapikumütsid. Metroomuusikud mängivad traditsiooniliste rütmikate lugude või prantsuse šansoonide asemel jõulumeloodiaid, millest on kohalikele ilmselt lapsepõlvest enim meelde jäänud klassikaline „Petit Papa Noël" („Väike jõulupapa” – pr k).
Ühel hetkel aga jääb kõik vaikseks. 24. detsembril lõpevad tööpäevad tavapärasest varem. Veel sagitakse ostukeskustes, kuid paljud pariislased on juba teel linnast maakodudesse, kus veedetakse koos perega terved pühad. Kellel selleks võimalust pole või kelle vanemad elavad Pariisis, nende noored saabuvad pealinna, kus ilmestavad Pariisi kodude aknaid sel aastal peale jõulutulede ka Prantsusmaa trikoloori värvid (Lõuna-Euroopas ei ole elamuil teadupärast kohti, kuhu lippu paigaldada, seega kinnitatakse rahvuslipp soovi korral akna või rõdu külge), olles endiselt solidaarne 13. novembri terrorirünnaku ohvrite ja nende lähedastega. Värviküllust on sel aastal erakordselt palju, sest Prantsusmaa vertikaalse trikoloori värvid sinine, valge ja punane sümboliseerivad üheskoos vabadust, võrdsust ja vendlust. Lipu valget loetakse kuninga värviks, sinist ja punast Pariisi värvideks.
Jõululaupäeval käiakse traditsiooniliselt missal, millele järgneb esimene ühine söömaaeg. Prantsuse köögikultuurile omaselt on söögil ja joogil väga tähtis koht elus, ühtlasi on sel oma roll perekonnas ning selle väärtustes. Televiisori ees istumise asemel on perekonnad keskendunud üksteisele. Igal pereliikmel on siinses peremudelis oluline tähendus, mistõttu pole ime, et pidulikud söömaajad kestavad koguni kuus tundi. Sellesarnaseid olenguid saavad perekonnad või ka sõpruskonnad kohati kiire elutempo tõttu lubada endale üksnes suurtel pühadel, nagu rahvuspüha, aeg-ajalt nädalavahetustel. Seekordsetel jõuluistumistel on kindlasti üks kõneaineid valimised, sest 13. detsembril oli kohalike valimiste 2. voor. Prantslased ei saa poliitikast üle ega ümber isegi mitte peomeeleolus, kuigi nimetatud valimised ei muuda riigis mitte midagi, sest regionaalvalitsusel pole mingit sisulist tähendust, ammugi mitte seadusandlikku võimu.
Peamine söögiaeg on Réveillon, mida süüakse jõululaupäeval. Kõik saab alguse imeliselt ehitud söögilauast, mis on elegantne ja kutsuv, välja tuuakse perekonna parimad, eksklusiivseimad väärtused, toidunõud. Kõik söögikorrad on mitmekordsed. Menüüst leiab eelroaks supi, millele järgnevad foie gras (hanemaksa pasteet); põhiroaks kalkuniprae kastanitega, grillitud hane, hirveliha, veinis hautatud kuke-, pardi-, lamba-, jänese-, loomaliha. Prantsuse köögi teeb eriliseks asjaolu, et alati kasutatakse vana looma liha, vastupidi Eestile, kus on au sees noorloom. Prantslased hautavad kõigi eakate loomade liha punases veinis tunde, mis muudab road erakordselt maitsvaks.
Loomulikult ei puudu toidulaualt homaarid, austrid, kaaviar, roheline salat, mitut sorti juustu ja mõistagi ohtralt maiustusi, mis on valmistatud puuviljadest, saiakestest, pähklitest, šokolaadist jm. Tõeliseks magusroogade tipuks nimetatakse aga šokolaadikooki Bûche de Noël. Mõnes Prantsusmaa piirkonnas süüakse 13 sorti magustoitu ühe toidukorraga! Ometi ei lähe prantslased kunagi paksuks!
Muidugi valitakse jõululauale ainult parimad veinid. Suurte toiduorgiate vahele juuakse grappa’t või muud kanget alkoholi ning magustoiduga ehtsat šampust.
Kingituste tegemise traditsioon on Prantsusmaa jõulukultuuris väga uudne nähtus, kuid mõistagi on kommertsajastul kinkimine, nende saamine muutunud aina populaarsemaks. Eriti pärast teist maailmasõda. Hiljuti tehtud uuringust selgus, et jõulud tähendavad pariislastele ennekõike perekondlikku koosviibimist, tähtsuselt teiseks peeti puhkust ja vaba aega, kolmandaks kingitusi ning neljandaks seostusid jõulud küsitletuil religiooniga.
Kingitusi puudutanud küsitlusest selgus aga, et prantslased loodavad sel aastal kingitusteks saada reisi (21%), raha (20%), kultuuriga seotud produkti, nt raamat (13%), kinkekaarti (10%), tehnikavahendeid (9%), ehteid (5%), riideid (5%).
Jõuluvana kohtab Pariisis vaid kaubanduskeskustes ja turgudel, koju neil lõbusail habemikel asja ei ole. Kingitused saabuvad Père Noëli abiga kuuse alla kamina kõrvale ning need avatakse pärast Réveilloni või 25. detsembri hommikul, olenevalt perekonna traditsioonidest.
Jõuluperioodi vältel on Pariis peaaegu inimtühi, justkui oleks tegemist augustiga, mil on prantslastel puhkused. Erinevus on siiski selles, et suvel käivad moemekas turistid, kuid detsembris pole linnas kuigi palju ka külalisi. Tänavad on vaiksed, paljud poed suletud. Ometi leidub selles linnas armastust ning tähelepanu. Kodutute varjupaikades on suurejoonelised jõulupeod, mille toidu- ja joogivalik ei jää sugugi alla nende menüüdest, kellel on kindel kodu ja varjupaik. Sotsialistlik Pariisi linn ei kingi igale kodutule mitte lihtsalt sõnadega hoolimist, vaid tegudega.
Jõulumelu kestab esimese tööpäevani. Seekord jõuavad pariislased kodulinna tagasi 28. detsembriks, astudes bravuurikalt vastu 31. detsembrile, mil Pariis särab ja hiilgab suurejoonelises ilutulestikus, tähistamaks 2016. aasta saabumist.
Raivo Kaer
Läänemaalt Ristilt pärit pariislane
Autori fotod
See Kaer on idioot kui natuke uurida tema kohta.
Joyeux Noël, monsieur Kaer. Kena artikkel. Jôudu edaspidiseks, kaaspariislane!
Väga kena kirjutis ning fotogalerii. Tore, et noor inimene pole oma juuri unustanud, kuigi elab Euroopa teises otsas. Pariisi terrorist oli novmebris samuti väga hästi kirjutatud. Kena kõik!