Heino Tamm: väike jõulumõtisklus

Igal aastal jõulupühade eel oleme ootusärevuses ja küllap  mõtteiski, et kas tänavused jõulud toovad endaga kaasa ka jõulutunde ehk siis sõnulseletamatu heaolu südamesse. Kas on taas võimalik taluda seda, mis on segu armastusest, heldusest, heasoovlikkusest, kodusoojusest, koduhoidmisest, mittekiirustamisest ja headest soovidest ning lootustest.

Meie väike rahvas vajab väga armastuse ja lepituse sidet, üksteisest hoolimist ja üksteise toetamist. Kuigi eestlased on tavaliselt veidi kinnise iseloomuga, annab jõulu- ja sellele järgnev aastalõpuaeg meilegi suurepärase võimaluse olla enam avatud headuse ja südamesoojuse väljendamiseks. Tõelist jõulurõõmu peegeldavad sel ajal kõige rohkem meie väikesed inimesed ja nende rõõmupeegelduse pärast tasub suurtel pingutada. Aga ega siis suuredki inimesed rõõmust ilma jää, sest mis võib olla ilusam, kui kõigele sellele kaasa elada, mis teistele nõnda palju rõõmu valmistab.

Kristlastele on jõululaupäev suur pidupäev: õnnistegija Jeesuse Kristuse sünnipäev. Piibli järgi sündis õnnistegija selleks, et aidata inimestel lunastada nende patud. Jumal nägi oma suures helduses, et inimene on võimetu iseennast aitama, ja saatis talle abimehe.

Eestlane on jõulu-usku – kui muidu kirikusse ei satuta, siis jõulude ajal käivad kirikus ka need, kes seda teed tavaliselt ette ei võta. Jõulud on allikas, kust traditsioonid elujõudu ammutavad.

Minu meelest olid õiged jõulud siis, kui elati maal, kui rakendati hobune saani ette ja sõideti kirikusse. See polnud mitte ainult kristlik, vaid kogukondlik püha. Ümbruskonna inimesed said kokku. Minu meelest ei ole linnades tänapäevalgi üldse neid õigeid jõule. Või siiski, igal ajal omad võlud?

Jõulude ajal tullakse ikka koju. Mida teha, et kodust ära ei mindaks? Noorte Eestist lahkumine on meie kõige tõsisem probleem. Eesti rahvas jookseb lihtsalt ise laiali. Jõulud on see aeg, kui korraks tulevad paljud koju käima. Aga mida ette võtta, et „kojukäijad” jääksidki siia? Nad tulevad korraks, et siis halli argipäeva saabudes jälle kiiresti ära sõita oma lähedaste – ema-isa, naise-mehe – ja mis veelgi hullem, oma laste juurest. Kurb nentida, et elame sedavõrd räsitud ühiskonnas, kus paljudel lastel ei olegi mõlemat vanemat ja kui on ainult ema, siis sageli peab temagi olema „tööorjuses” välismaal. Õpetajail on raske ja palgad väikesed, nad tahaksid ka oma tööst rõõmu tunda. Aga nad peavad mõtlema sellelegi, et paljudel lastel pole samuti kerge ja õppimine pole neil lastel mitte ainus mure. Lastel on ka koduseid muresid. Hea veel, kui on vanaema, kelle juures olla, aga kõigil pole sedagi.

Ei saa rääkimata jätta ühe pereliikme välismaal töötamisega seoses. Kui pered on pikka aega lahus elanud, siis elataksegi lahku. Nii rahva kui ka perede seisukohast on see väga suur probleem.

Praegu on tarku palju, kes ütlevad otse välja, et võib-olla oleks juba varem pidanud ette nägema seesugust lõhet meie ja koos võttes kõigi postsotsialistlike riikide ning muu maailma vahel. Ajas tagasi ei huvitanud see kedagi. Tuli euroopalik vabadus ja võimalus rännata, välismaale minek ei ole aga alati mitte vabatahtlik, vaid sunnitud oludest tingitud „vabatahtlikkus”. Enamasti on tegu majandusliku migratsiooniga.

Eestlane on Eestimaa nägu. Temas on läbisegi talupojalikku alandlikkust, sakslikku peenust, rannakalurlikku trotsi ja suurilmalikku väljapeetust. Ta on kohanev, visa ja sitke, uhke ja mõnikord ka äraostetav, siis kui isamaa-armastuse varjutab piiride taga pakutav suur raha, mille nimel jäetakse kodurand seljataha. Tõsi, eestlased on tänu oma heale läbilöögivõimele kõikjal hakkama saanud, seljatanud kõik, mis on isegi allpool nende väärikust.

Jõulude ajal mõtiskletakse selle üle, mida head on juhtunud möödunud aastal, ning ka selle üle, kas kõik soovid on täitunud või jäi veel midagi ka uude aastasse. Eks need aasta kaunimad pühad tule igaühele isemoodi ja nii see peabki olema. Jõuluaeg on eelkõige hingerahu hoidmise aeg. Jõulud tulgu rõõmuga ja jätkugu seda rõõmu kogu järgmiseks aastaks!

Olgu kõigil suur jõulurahu!

Heino Tamm

linnakodanik