Arvo Tarmula foto
Internetis imeravimina tutvustatud naatriumkloriti lahuse MMS müügiga seoses alustatud väärteomenetluses osutus püsiva tegevuse tõendamine keelatud majandustegevusena pangaandmetele juurdepääsuta võimatuks.
Tegevusloata ja keelatud majandustegevuse menetluses kujunes pangasaladus oluliseks takistuseks, mistõttu palus politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher riigikogu sotsiaalkomisjoni abi seaduses esineva kitsaskoha lahendamisel.
"Majandustegevuse all mõeldakse püsiva iseloomuga tulu saamise eesmärgiga tegevust. Seega ei piisa majandustegevuse tõendamiseks ühe või kahe tunnistaja ütlustest selle kohta, et isik pakkus või müüs talle kaupa, sest sellega ei saa tõendada, et tegevus on püsiv," ütles Vaher.
Vastavalt krediidiasutuste seadusele peab krediidiasutus avaldama pangasaladuse kirjalikus või elektroonilises vormis esitatud järelepärimise vastusena kohtueelse uurimise asutusele ja prokuratuurile alustatud kriminaalmenetluses, kuid väärteo menetlemisel pangasaladust ei avaldata, välja arvatud maksu- ja tolliametile.
Vaher andis riigikogu sotsiaalkomisjonile ülevaate seoses tänavu septembris Eesti Päevalehes tõstatatud MMS-i teemaga, mistõttu vestles politsei ohuennetuslikul eesmärgil Facebooki suletud kommuuni liikmetega, kelle postitatud kommentaaridest võis järeldada, et nad on imeravimit manustanud lastele.
Vestluse eesmärk oli teavitada inimesi, et MMS-i kasutamise ohutuse kohta puuduvad tõendid ja sellega võivad kaasneda tervisekahjustused.
Avalik teemakäsitlus ja riigi selgitustöö on Vaheri sõnul teatud osas olnud tulemuslik – mitu inimest andis politseile teada, et pärast MMS-i teema avalikustamist on nad kemikaali kasutamise lõpetanud.
Osa inimesi aga keeldus politseiga vestlemast ja nende hoiakust võib järeldada, et nad on veendunud MMS-i kasutamise pooldajad, keda ümber veenda ei ole võimalik.
Enamik neist, kes on nn imeravimit kasutanud, põhjendavad seda asjaoluga, et tavameditsiinist pole olnud abi, arstid ei ole piisavalt hoolivad ega kättesaadavad või määrab arst ravi, mis lapsele ei sobi. Sellest võib järeldada, et arstide-lastevanemate omavaheline suhtlemine ei ole piisav või ei põhine üksteisemõistmisel. Esines ka juhtumeid, et arst muutis ravi ja abi saadi tavameditsiinist, mistõttu nn imeravimist loobuti.
