Paslepas praegu ajaloolisele sadamakohale ligi ei saa, sest presidendi residentsi kinnistu uus omanik ei ole nõus selleks luba andma. Foto: riigikontroll.
Riigikontroll leiab, et kohalikud omavalitsused peaks innukamalt seisma igaühe õiguse eest pääseda mere, järvede või jõgede kallastele ning liikuda seal ning kandma hoolt, et looduses olevad viidad juhataksid liikumisvõimalused kätte kohalikke olusid mittetundvatele inimestele.
Igameheõigus liikuda avalike veekogude ääres põrkub tihti erahuviga, mille tulemusel ei pääse inimesed teed mööda veekogu juurde või ei saa kaldal liikuda, sest see on omavoliliselt sulgetud või on paigutatud sinna tõkkeid. Appi peaks tulema kohalik omavalitsus, kes kogukonnaga peetud arutelude tulemusel peaks leidma teed ja rajad, mida mööda külastaja veekogu äärde pääseb, ning tegema järelevalvet, et maaomanik ei piiraks seal liikumist, sedastab riigikontroll oma auditis.
Riigikontroll auditeeris veekogude juurde pääsemist ja nende kaldal liikumise võimalusi 15 omavalitsuses, mille hulgas olid omavalitsused Eesti eri piirkondadest ja veekogud, mille kaldale pääsemiseks on suurem avalik huvi. Auditist selgub, et valdaval osal kohalikest omavalitsustest puudub tahe teha oma territooriumil nõutud ulatuses järelevalvet ja viia rikkujate suhtes menetlusi läbi selliselt, nagu seaduses on ette nähtud.
Üks auditeeritud paikadest oli Noarootsi, täpsemalt Paslepa ja Roavike lahe rannik ning Ramsi poolsaare rannik.
„Kuigi Noarootsi vald on üldjuhul juurdepääsud planeeringutega hästi ette näinud, esines ka tegematajätmisi,“ nenditakse auditis.
Presidendi residentsi uus omanik ei taha kohalikele ligipääsu sadamale võimaldada
Nii puudub Paslepa lahe ääres juurdepääs kallasrajale ja ajaloolisele sadamakohale, kust kohalikud elanikud saavad paatidega merele minna.
Riigikontroll kirjutab, et traditsiooniliselt on juurdepääs kulgenud läbi presidendi suveresidentsina kasutatud kinnistu, kust Presidendi Kantselei võimaldas kohalikele elanikele läbipääsu. Noarootsi vald eeldas sarnase praktika jätkumist ka kinnistu eraomandisse minekul, kinnistu uus omanik aga pole sarnase lepingu sõlmimisega nõus, hoiab läbipääsu suletuna ega ole korraldanud ka kinnistust ümberpääsu.
Kinnistu omanikuks on Olympic kasiino suuromanik Armin Karu, kes ostis selle 2008. aasta novembris Riigi Kinnisvara AS-lt 15,3 miljoni krooni eest.
Vald otsib võimalust tagada kallasrajale juurdepääs naaberkinnistute kaudu ja tahab nende omanikega vastavad lepingud sõlmida.
Riigikontroll andis Noarootis vallale soovituse määrata kindlaks juurdepääsud kallasrajale vaadeldud piirkondades ja sõlmida piirkonna maaomanikega nõuetekohased kokkulepped.
„Noarootsi vallavalitsus on planeeringutes määranud avalikud juurdepääsud kallasrajale, kuid nõustub, et planeeringutes kavandatu ei ole veel kõikjal ellu viidud,“ kirjutab Noarootsi vallavalitsus oma vastuses riigikontrollile.
„Puudub osa kokkuleppeid maaomanikega juurdepääsu tee avaliku kasutamise kohta, samuti ei ole juurdepääsud looduses leitavad, kuna puudub vastav viidastus. Paslepa sadama (erasadam) juures puudub avalik juurdepääs kallasrajale. Juurdepääsutee on küll olemas, kuid üle eramaa ja kuna vallal puudub maaomanikuga tee avaliku kasutuse leping, siis on juurdepääs tõkestatud,“ kirjeldatakse olukorda.
Noarootsi vallavalitsus kinnitas, et tegeleb probleemi lahendamisega ja loodab juurdepääsutee kasutamiseks saavutada maaomanikuga vastava kokkuleppe. „Samuti on sadama juures probleem kallasraja läbitavusega, kuna kinnistu piiril on piirdeaed ja sadamaalalt läbipääs on sellega tõkestatud. Ka ei ole võimalik kallasrada läbida ümber aia, sest ala on võsastunud. Vallavalitsus püüab leida probleemile lahenduse ja tagada sadama piirkonnas kallasraja nõuetekohase läbitavuse.“
Noarootsi vallavalitsus viitas ka, et hetkel on koostamisel valla järgmise aasta eelarve, kuhu kavandatakse vahendid vastavate viitade paigaldamiseks.
Vallavalitsus on ühendust võtnud maaomanikuga, kelle eravalduse tähise kohta on toodud foto aruandes ja palunud lisatahvli eemaldada. Tänaseks on see omaniku poolt eemaldatud.
„Noarootsi vallavalitsus püüab edaspidi pöörata suuremat tähelepanu kallasraja kasutamise võimalustele valla territooriumil.“
Enamus auditeeritud piirkondadest suhtub probleemi leigelt
Kaks kolmandikku auditeeritutest ei olnud vaadeldud piirkondades liikumist piiravate maaomanike suhtes midagi ette võtnud, kuigi selleks oleks riigikontrolli veendumusel olnud piisavalt põhjust.
"Takistuseks ei ole mitte niivõrd menetluste keerukus kui omavalitsuse soovimatus (mõjuka) kohaliku kogukonna liikmetega vastuollu astuda. Alati ei pruugi kalda läheduses elutseva väiksema kogukonna huvid ühtida laiema avaliku huviga ning siin eelistavad kohalikud omavalitsused pigem lähtuda kaldaäärse kogukonna huvist," nendib riigikontroll.
Lisaks tunnistasid omavalitsused, et neil on menetluste läbiviimiseks liiga vähe oskusi. Samuti loodavad omavalitsused sarnase järelevalvepädevusega Keskkonnainspektsiooni peale. Auditis selgus aga, et kohtades, kus Keskkonnainspektsioon oligi järelevalvet teinud, ei olnud paljudel juhtudel rikkumine lõpetatud. Üheks põhjuseks on see, et Keskkonnainspektsioon ei tegele piisavalt järelkontrolliga. Ka ei toimi Keskkonnainspektsiooni ja kohalike omavalitsuste koostöö. Kallasradadel toime pandud õigusrikkumiste menetlustest ja nende seisust teineteist ei teavitata.
Teed veekogude juurde ei kuulu tervenisti omavalitsustele
Riigikontroll leidis ka, et enamikus vaadeldud piirkondades polnud ühtegi sellist veekogu äärde suunduvat teed, mis kuuluks tervenisti omavalitsusele. Eraomanikele kuuluva tee avalik kasutamine eeldab aga omavalitsuse ja omanike kokkulepet.
Põhjused, et tee ei kuulu omavalitsusele, vaid mitmetele eraomanikele, ulatuvad paljuski tagasi aega, mil alustati Eesti Vabariigi taastamiseks vajalike maasuhete ümberkorraldamist. 1990. aastatel juhendas maareformi suunanud Maa-amet kohalikke omavalitsusi maa tagastamise või erastamise käigus mõõtma väiksemaid teid eraomandisse minevate kinnistute koosseisu. Maareformi valikutest tulenevalt on Eesti rannikualadel tekkinud olukord, kus enamik teid, mis praegu veekogude äärde viib, kuulub eraomandisse ja kaugeltki mitte kõik omanikud ei soovi tee avalikku kasutamist, kuna eelistavad privaatsust.
Rohkem viitasid, rohkem koostööd
Riigikontroll soovitas kohalikel omavalitsustel pöörata senisest suuremat tähelepanu kallasradade ligipääsetavusele ja kasutada rohkem viitasid, et tähistada avalikke juurdepääse rannale ja kaldale ning parkimisvõimalusi. Samuti tuleks sõlmida piirkonna maaomanikega nõuetekohased teede kasutamise kokkulepped. Keskkonnainspektsioonil soovitas Riigikontroll teha senisest enam koostööd kohalike omavalitsustega ja järelkontrolle rikkumiste lõpetamise üle.
Nii kohalikud omavalitsused kui ka Keskkonnainspektsioon nõustusid riigikontrolli soovitustega ja lubasid neid edasise töö korraldamisel arvesse võtta.
"Igal suvel saame ajakirjandusest lugeda juhtumeid, kus keegi on mõnele veekogu äärde viivale teele omavoliliselt keelumärgi paigaldanud, tee tõkkepuuga sulgenud või muutnud mõne avaliku kaldapealse oma privaatrannaks. Ometi on võimalus mere, järvede või jõgede kaldale pääseda ning seal liikuda meie kõigi põhiõigus. Miks meil seda õigust tihti siiski realiseerida ei õnnestu?" küsib riigikontrolör Alar Karis ja vastab küsimusele siis ise: ranna- ja kaldaäärsetel teedel põrkuvad avalikud ja erahuvid.
"Avalik huvi on inimeste soov jõuda kaldale või randa, olgu eesmärk siis suplemine, kalapüük või lihtsalt jalutuskäik mere ääres. Erahuvi on aga kohapeal elava maaomaniku soov kaitsta oma privaatsust. Siinkohal peaks appi tulema kohalik omavalitsus, kes kogukonnaga peetud arutelude tulemusel määrab ära teed ja rajad, mida mööda külastaja veekogu äärde pääseb ning millel liikumist ei tohi maaomanik piirata," märgib Karis.
Kaugemalt tulnud külastajale oleks tema sõnul seejuures abiks, kui need teed ja rajad oleks tähistatud näiteks infotahvlitel või viitadega ning oleks selge ka see, kas veekogu äärde pääseb jalgsi või sõidukiga ja kus on võimalus sõidukit teisi häirimata parkida.
"Loomulikult ei asenda aga sildid ja plakatid kõigi osapoolte head kodust kasvatust, mis muu hulgas tähendab, et liikumine eramaal ei tähenda tingimata tungimist kellegi hoovi. Neid põhimõtteid jagasid auditi käigus ka auditeeritud omavalitsused ja Keskkonnainspektsioon ning loodetavasti võtavad nad juba lähiajal ette samme, et võimaldada kõigil meil peatselt oma põhiõigusi senisest paremini realiseerida ning kõikjal Eestis kohalikke elanikke häirimata soovitud rannale või kaldale jõuda ja seal liikuda," kirjutab Karis auditi kokkuvõttes.
15 omavalitsust luubi all
Riigikontroll auditeeris 15 kohalikku omavalitsust (Alatskivi, Audru, Noarootsi, Sauga, Tähtvere, Vaivara, Haaslava, Keila, Kose, Mustjala, Otepää, Padise, Rannu ja Varbla valda ning Paldiski linna), millest igaühe territooriumil vaadeldi juurde- ja läbipääse ühes või mitmes piirkonnas.
Omavalitsuste tegevusele anti auditi tulemusel hinnang, mis hõlmas veekogudele juurde- ja sealsete läbipääsude planeerimist ning vastavate kokkulepete sõlmimist, samuti tegelemist kallasraja tõkestanud eraomanikega. Keskkonnainspektsioonile antud hinnang nimetatud piirkondi ei hõlmanud, vaid puudutas valimit inspektsiooni menetlustest, mis olid üle Eesti läbi viidud aastatel 2012–2014.
Ise oman mere ranna krunti. Seal käivad suvitajad ja poole aruga inimesed. Kõik sitt mis nad toodavad seal jääb randa. Mõned eksivad su krundile ära. Üks hommik oli krundilt mootorpaat kadund.
Olen seda meelt ,et üleliiksetel inimestel pole asja teiste kinnisvara lähedale.
Eraomandi institutsioon on loodud seadusega. Kui omanik seadust ei tunnista, tühistub tema suhtes automaatselt ka eraomand. Kogu lugu.
ikka nii olnud, et kel raha, sel võim. Lihtne ju.
No see on eraomand ja omanikul on õigus nii otsustada. Lihtsalt oldi harjunud, et saab. Enam ei saa.
sel juhul tuleb see eraomand taasriigistada ehk konfiskeerida, sest neid suurte taskutega vallaametnikke ja väikeseid tigedaid vürstikesi on eestimaal juba liiast
Kas elementaarne lugemisoskus puudub?:) Eesti seadusandluses on sätestatud eraomanikule kohustus lubada igaühte veekogu äärde kallasrajale ja selleks ei tohi takistusi teha ega seda siltidega keelata. Artiklis kõik kirjas ja ikka tundub, et omaenese tarkuses ei kahelda:)
Eesti seadus ei luba sul kallasrada kinni panna; kuidas sa kallasrajale saad, on sinu enda mure ja seal ei pea maaomanik kaasa aitama.
Vau, õigusteadlane välja ilmunud. Omanik ei tohi ka takistada kallasrajale jõudmist. Samuti juba väljakujunenud teid sulgeda. Võiksin süviti selgitada, aga mis siin ullikesele ikka seletad:)
Tuleb puutin ja pistab su eraomandi sulle! Eesti Vabariigis kehtivad seadused kõigile!
Kallasraja kasutamise õigus kehtib vastavalt vee ja asjaõigusseadustele. Omanikul ei ole õigus otsustada, et tema seda seadust ei täida.
Halva kogemuse saanuna, on märkimisväärne, et Paslepas on lisaks piiratud aiale, suured koerad vabalt liikumas sealse suveresidentsi läheduses. Ikka päris õudusttekitav, kui uhtäkki sellised su suunas jooksma hakkavad.