Ingrid Morrison. ARHIIV
Eelmisel nädalal ei tulnud meie koristaja tööle, ta ei vastanud mitu päeva ka telefonikõnedele. Katrina on meil abiks käinud peaaegu 12 aastat ja midagi sellist pole kunagi juhtunud. Oli selge, et midagi on väga valesti.
Meie kartus sai kinnituse, kui tema naabrid helistasid ja teatasid, et Katrina on haiglas raskete vigastustega. Selgus, et Katrina 17aastane tütar ja tema 18aastane poiss-sõber olid teda peksnud, kuni ta teadvuse kaotas. Tema 8aastane poeg oli peksmise ajal kodus ja kui tal ei õnnestunud pärast peksmise lõppu ema „äratada”, kutsus ta kiirabi.
Austraaliat vallutab viimastel kuudel üha agressiivsemalt narkootikum, mida kutsutakse Ice’iks (jää – toim.). Katrina tütar sattus sellest sõltuvusse. Iga paari nädala tagant kuuleme jälle mõnda Ice’i-lugu, aga meediasse jõuavad ju vaid prominentidega seotud skandaalid. Üksikisiku teadvusse jõuab teema tõsidus aga alles siis, kui see puudutab teda lähedalt.
Ice’ist on saamas epideemialaadne nähtus. Viimaste uuringute kohaselt kasutab Victoria osariigis seda narkootikumi 80 000 inimest. Seda on saada igal pool mis tahes koguses ja hinnaga. On hoiatatud, et kohe-kohe tuleb turule veelgi võimsam ja odavam versioon. Hirmus, lihtsalt hirmus…
Kord olin suurärimeestest koosnevas seltskonnas, kus aktsiaturgudel toimuva kõrval arutati teemat à la „olin pojaga kuus kuud USAs võõrutuslaagris (hinnaga $ 16 000 kuus!), pojal jääb keskkool (kallis erakool) sel aastal lõpetamata, sest ta on „Ice’i käes” ja me ei saa temaga hakkama, peame saatma internaatkooli”.
Üks tuntud jalgpallitreener suri pojalt saadud noahaavadesse, poeg samuti selle sodi võimuses.
Need lood on kõik peredest, kus tundub väljast vaadatuna kõik korras olevat. Neis peredes on ka küllalt raha, et selle needusega võidelda. Aga tavalised inimesed? Vaesemad elanikud? Mida nemad tegema peavad?
Nad elavad hirmus, lootes, et nende sõltlasest pereliige neile kallale ei tule, maja tühjaks ei vii või enesetappu ei tee.
Kui olin just siia saabunud, olin tunnistaja, et pidudel tõmmati kanepit väiksema intervalliga, kui mina jõudsin šampuseklaasi täita. Olin väga-väga narkootikumide vastu. Teadsin küll, et näiteks kokaiin pole Eesti ärieliidi ridades sugugi võõras, kuid nii laialdast ja avalikku kanepi suitsetamist nagu siin polnud ma varem kohanud.
Muidugi oli vaja kanep endal ka ära proovida. Et ma suitsetaja ei ole, soovitati mulle „küpsist”. Sõin selle ära enne õhtusööki restoranis, pärast pidin minema kinno Harry Potteri filmi vaatama. Õhtusöök pärast seda „eelrooga” oli tõesti fantastiline! Kõik maitses nii suurepäraselt! Ma arvan, et kui mulle oleks tõuke serveeritud, oleks ma ka neid taevani kiitnud.
Elamus, mis mind kinos ootas, ületas kõik. Mul oli tunne, nagu oleksin filmis sees. Kui Harry bussiga õhku tõusis, hoidsin istme käetugedest kümne küünega kinni, kartes alla kukkuda, ja kallutasin ennast paremale-vasakule vastavalt sellele, kuhu buss keeras. Õnneks mõistus töötas ja taipasin kinost ära minna – mul oli hirm, et jäängi sinna filmi.
Istusin kaks tundi kohvikus ja jõin vett, et oleksin võimeline rooli istuma. „Kihutasin” 20 kilomeetrit tunnis ja lootsin, et politsei mu kinni peab – saaks ainult roolist ära.
Rohkem ma kanepit proovida ei tihanud.
Umbes 80% Austraalia elanikest on mingil eluperioodil kanepit proovinud. Üle-eelmiste valimiste ajal rünnati kandideerivat peaministrit süüdistusega, et ta olevat ülikooli ajal tihti kanepit tõmmanud.
Praegu käivad parlamendis läbirääkimised meditsiinilise kanepi legaliseerimiseks ja tuuakse näiteid, kuidas see teatud haiguste puhul aitab. See aga on hoopis teine teema.
Teiste kanepit proovinute elamusi on vahel päris naljakas kuulata, aga „Ice” on „killer drug” ja selle kasutajad lähevad tigedaks, kontrollimatuks ja paranoiliseks, see annab neile loomaliku füüsilise jõu. Nad on järgmise doosi saamiseks kõigeks valmis.
Olen 15 aasta jooksul olnud tunnistaja, kuidas see mõnus hipilik linn on muutumas kohaks, kus õhtuti ei julge enam muretult väljas käia, kus lapsi ei juleta enam tänava teises otsas asuvasse poodi saata ja varahommikul parki jooksma minnes loodan, et ehk mind ei rünnata.
On väga kurb, et maailm niimoodi muutub. Jääb vaid loota, et mu oma lapsed suureks saades sellest epideemiast puutumata jäävad ja elukeskkond meie ümber siiski turvalisena säilib.