Iga natukese aja tagant kerkib Eestis üles mõni mure, mille lahenduseks pakuvad targad ja lugupeetud inimesed välja uusi piiranguid, keelde ja karistusi.
Alkoholi tarbimise vähendamise eest võitlejate aastaid kestnud töö on jõudnud olulise saavutuseni: värske tervise- ja tööminister andis käiku seadusemuudatuste paketi, mis peaks sisult mõttetuks muutma alkohoolsete jookide reklaami teles, viiks alkoholi täiesti välja tanklapoodidest, nõuaks suuremailt kauplustelt viina, veini ja õlle viimist kinnistele ja eraldatud aladele ning lõpuks keelaks baarides ja restoranides ära happy hour’ina tuntud vaiksete tundide allahindluse, kus üldjuhul saab kahe joogi hinna eest kolm.
Kõigi nende piirangute põhjendus on alkoholi kahjulikus mõjus inimeste tervisele, peredele, avalikule korrale ja majandusele. Põhjendused ei ole pastakast välja imetud. Alkoholi tarvitamine on Eestis endiselt suur. Me kõik teame, mida näitab statistika nii haiguste kui ka tööhõive kohta ja miks. Samuti pole Eestis inimest, kelle mõni sõber või sugulane poleks joomise tõttu sattunud tööl või peresuhetes jamadesse. Alkohol on isegi pärast kõiki aktsiisitõuse väga odav ja kellaajalistest müügipiirangutest hoolimata kergesti kättesaadav.
Kui juhtume õhtul mõnda meelelahutuslikku telesaadet või filmi vaatama, näeme seal reklaame, kus ilusad ja noored inimesed kaunis keskkonnas väikese napsi, siidrijoogi või õlle saatel seltskondlikult aega veedavad. Järgmise päeva pärastlõunal kohalikus poes näeme paraku, kuidas silma järgi napilt täisea piiril tüdrukud tõstavad kassalindile sama marki kraadiga mullijoogi kuuspaki ja klapivad selle ostuks närviliselt münte kokku.
Lühidalt, on väga raske, kui mitte võimatu väita, nagu poleks alkohol Eestis probleem, nagu see poleks liiga odav ega lihtsalt kättesaadav. On küll.
Murelikuks teeb hoopis, et nii nagu tavaliselt uute keeldude või piirangute kehtestamisel nii näeme ka seekord täpselt sama joonist. Ühel pool on mingile hädale osutav, selle kohta uuringuid, argumente ja lahendusi tootev, üldjuhul avalikule huvile toetuv surverühm. Temaga tuleb koperdamisi ja kõheldes või ka üsna hoogsalt (oleneb teemast ja valimiste kaugusest) kaasa poliitiline võim, minister, erakond, valitsus. Tihtilugu ka ajakirjandus. Teisel pool on tavaliselt kitsast erahuvi samamoodi uuringute ja proaktiivsete lahenduste ning argumentidega rüütada püüdev potentsiaalne kahjukannataja – mõni ettevõtlusharu, mõni ettevõte, vahel ka mõne harrastuse või tegevuse esindajad. Viimased ei jäta enamasti väga veenvat muljet, sest nende huvi on erapoolik, teiste huvi aga õilis ja üldine.
Ka uute alkoholipiirangute vaidluse korral on lihtne ja loogiline viina- ja õlletootjate või telejaamade vastuargumentide taga näha kõigest labast kasuahnust, olgu nad kui tahes põhimõttelised. Olgem ausad, kui nad ka räägivad isiku valikuvabadusest, peavad nad silmas ikka enda kasumiaruande alumist rida.
Ometi ei ole pildil ühtegi kodanikuühendust või muud osapoolt, kes küsiks, kui kaugele me inimeste eest otsustamisega minna tahame. Kas ikka tõesti on happy hour’i ärakeelamine proportsionaalne meede? Mis on järgmine samm, kas keelame ära erapidudel tasuta jookide pakkumise? (See on liialdus, aga ka minister Ossinovski räägib Saku õlletehasest ja Livikost kui sektorist,” mis teenib kasumit Eesti inimeste tapmise pealt”.)
Eesti on juba praegu võrreldes 10 või 15 aasta taguse ajaga, rääkimata iseseisvuse taastamise järgseist aastatest, väga lapsehoidjariigi nägu. On näiteid keeldudest ja piiranguist, mis Eestis kehtivad, kuid üldjuhul ülereguleeritud riikide näiteks peetavais Skandinaavia maades puuduvad, sest sealgi leitakse, et mingites asjades peab vaba inimene suutma ise valikuid teha – isegi siis, kujutage ette, kui tal on oht eksida. Ülereguleerimine vaatab vastu seadustest ja seadusloomest, iga seni veel toimiva iseenesliku või eneseregulatsiooniga ala on pidevas ohus. Samuti manitsevad eestlasi aasta ringi mitmesugused avaliku rahaga tehtud sotsiaalreklaami kampaaniad.
Meil on palju organisatsioone ja asutusi, kelle peamine eesmärk on panna inimesed „õigesti” käituma, aga peaaegu ei olegi kedagi, kes kaitseks üksikisiku vabadusi, kes ütleks alkoholitootjaist sõltumatult, et happy hour on ettevõtja ja kliendi vaheline eraasi. Loogiliselt võttes peaks mõni selline leiduma erakondade seas, aga kuna sealt vaatab kogu spektri ulatuses vastu usk riigi eksimatusse, siis tuleb loota, et piirangute ja keeldude kuhjudes mõni selline kodanikuühendus lõpuks ise tekib.
Anvar Samost
kolumnist
Mis teha, nagu Euroopa ees nii meie ka järgi.