Foto: Erakogu
Laupäeva, 3. oktoobri hommik Nõval. Kell on kaheksa ringis ja Nõva helesinine koolimaja laseb veel magusasti nurru, lilled ümberringi suviselt lopsakad. Parkimisplats koolimaja kõrval heinamaal täitub autodega. Neid tuleb Haapsalu ja Tallinna poolt. Mida rohkem kella poole üheksa poole, seda tihedamaks autovool läheb.
Peagi sagib koolimaja ümber tuhatkond inimest. Neist 860 läheb kaheksaks tunniks metsa, sohu ja mereranda kontollpunkte taga ajama. Kui palju on neid, kes seda kõike korraldavad, kontrollivad ja ohjes hoiavad, ma ei tea, aga vähe neid ei ole.
Kohalikest näen ainult üht tuttavat nägu, Milvi Kivistikku Perakülast, kel nägu rõõmus peas ja kes ise rajale enam ei lähe. Rajale ei lähe ka tema ilmakuulus (orienteerujate seas vähemalt) abikaasa Aarne Kivistik. Milvi viskab villast, et Aarne alla MMi ja EMi (veteranide oma muidugi mõista) ei käi.
Kerge lahingus, raske trennis
Mina ennast Aarne Kivistikuga võrrelda ei saa. Minule on kaheksa tunni pikkune rogain aasta ainuke võistlus. Tänavune on üheksas. Iga rogaini viimasel neljal tunnil vannun ma endale pühalikult, et see on nüüd küll viimane kord. Siis saabub august ja midagi hakkab kripeldama.
Kui alguses läksin rogainile ilma füüsilise ettevalmistuseta, siis pärast mitmeaastast pikka piinarikast suremist rogainil sain aru, et on vaja ka trenni teha. Nüüd olen paaril viimasel aastal haaranud augusti lõpus, septembri alguses käimiskepid. Esialgu tundus, et kord nädalas umbes 5 kilomeetrit käia on piisav. Tänavu püüdsin kaks ja isegi kolm korda nädalas trenni teha. Võin kinnitada, et sellest on kõvasti kasu. Sured küll, aga see surm pole nii valus.
3. oktoobri hommik Nõval on imeline. Tuult ei ole, isegi kastet ei ole. Mingil imelikul kombel paistab rogaini ajal alati päike, aga hommikud kipuvad enamasti vastikud olema. Rõsked, udused, külma tuulega. Eriti vastik on, kui oled poole öö ajal üles tõusnud, mitu tundi Haapsalust kuskile Lõuna-Eesti pärapõrgusse kihutanud ja siis pead sooja auto maha jätma.
Kell 8.30 on enam-vähem kõik 860 võistlejat kogunenud koolimaja kõrvale püstitatud suure telgi ümber. Hakatakse välja andma kaarte ja rinnanumbreid.
Kaardid käes, hajub seltskond laiali. Tund on aega kaarti põrnitseda ja marsruuti paika panna.
See on väga tähtis töö, eriti tippudel, kes kavatsevad kõik või enam-vähem kõik 40 kontrollpunkti ära võtta ja 50–60 km vahetpidamata joosta.
Meie nende hulka ei kuulu. „Meie” tähendab Ülle Raudseppa, Taimi Õunapuud ja mind. Ülle on meist kõige kõvem tegija, ta on isegi laskeorienteerumise maailmameister. Tal pole naljalt nädalavahetust, mil ta mõnel võistlusel ei ole.
Vasakule või paremale?
Vaatame kaarti ja kontrollpunkte. Punkti algusnumber näitab ära punkti raskuse. Saada võib kaks, kolm, neli ja viis punkti. Nõva kaart on nagu suur avatud tiibadega liblikas. Nõvast paremale jääb suur asustamata ala. Seal on sood ja rabad, metsa ja lagedat. Kaardi allosas paistab Veskijärve põhjakallas. Punktid on üksteisest kaugel. Teid on vähe, lootma peab metsasihtidele, aga elu on näidanud, et nad on metsa kasvanud. Kraave on palju. See parempoolne maastik ajab mulle hirmu nahka.
Vasak pool on kutsuvam. Seal elab inimesi. Sinna jääb pikalt mereranda. Punktid on lähestikku. Lähemal vaatlusel on siingi oma karid. Leia sa metsast üles sookese lõunaots või märjal alal üks lomp.
Hingan kergendatult, kui Ülle pärast kaardisse süvenemist ütleb, et peame vist vasakule hoidma. Mulle see meeldib. Otsustame, et võtame alguses ära raskemad punktid, oleme lõunaks kõige kaugemal Nõvast ja hakkame siis mereranda mööda tagasi nihkuma. Linnulennult on sealt Nõvale 7 km ringis, aga punkte võttes tuleb siksakitada ja teha veel suur kaar põhja, Rannaküla poole.
Kui tagasitee kavandamisga mööda paned, võid kaotada poole päevaga läbitud punktid. Iga hilinenud minut annab ühe karistuspunkti. Ühe korra oleme selle eest karistada saanud. Jäneda kandis läksime liiga ahneks ja jäime 12 minutit hiljaks. Kaotasime 12 punkti. See tähendas, et kaotasime kuus kahe või kolm nelja punktiga kontrollpunkti. Tund aega tulistvalu jooksmist niigi tulitavail jalgel ei unune niipea. Eriti viimased sada meetrit üle staadioni finišini.
Algus läheb hästi
Kell 9.30 kõlab sireen. Stardialale värviliste lintidega piiratud alale kogunenud rahvahulk mühatab korra ja läheb liikvele. Peaaegu alati jaguneb see hulk kahte lehte, ühed pööravad ühele, teised teisele poole. Oleme veidi üllatunud, et enamik on valinud nii nagu meie, vasaku kaardipoole.
Hakkame väikest teed mööda astuma. See lõpeb varsti ja siis saab orienteeruda kraavide järgi. Loodame, et kraavid ei ole väga laiad ega vett täis. Ei ole, selgub. Aga kraavid on lodumetsas ja mudas käia pole mugav. Algus on selle poolest lihtne, et paljud on meist kiiremad, nii et astume aga värskelt tallatud rohtu mööda.
Esimesse punkti jõudmiseks kulub 16 minutit 15 sekundit. Kontrollpunktis on elektrooniline ajavõtt, vaja läheb stardist saadud kassatšeki moodi paberit, millel on peal kõik võetud punktid ja ajad.
Esimesega läks küll hästi. Kolm punkti käes. Läheme viit punkti jahtima. Selleks tuleb jõuda läbi madala metsa Nõva jõeni, leida üles sild ja otsida üles roostikku peitunud lomp. Otse ei saa kuhugi, ikka sikk siia ja sakk sinna. Jõgi on madal, aga kõrgete kallastega. Sillaks on üks mahakukkunud puu. Taimi ja Ülle kalpsavad läbi jõe. Mina olen kahevahel, aga kui näen, et keegi on leidnud pika toika ja läheb ludinal üle, otsin endale ka ühe leparoika. Ülle, hea inimene, võtab mu käimiskepid ja teise käega neist kinni hoides saan üle jõe. Telefon mu taskus heliseb kogu see aeg. Esimest ja viimast korda sel päeval.
Lombi me leiame, kuigi selleks kulub ligi 37 minutit. Kaheksa punkti on vähem kui tunniga käes – nii head algust pole meil olnudki. Oleme ühest punktist teise läinud tund ja rohkemgi, kui on olnud pikad vahemaad. Kaberneemes kõmpisime mööda asfalti viis kilomeetrit jutti, sest tahtsime mere äärde jõuda. Meri oli ilus ja tee ääres nägime uhkeid villasid. Selliseid Läänemaal ei ole.
Pohlad nagu jõhvikad
Ülle ees, Taimi järel ja mina kõige lõpus, jätkame teekonda Peraküla poole. Mõnel pool oleme ihuüksi metsas, mõnes kohas on nagu laulupidu. Inimesi läheb mööda ja tuleb vastu, nii kuidas keegi on marsruudi endale joonistanud. Paljudel on koerad kaasas. Orienteerujate lemmikud paistavad olevat retriiverid ja taksid.
Kella kahe paiku olemegi Perakülas ja teeme seal lõunapausi. Kui mujal oli ilm soe ja tuuletu, siis Perakülas puhub kõle tuul, nii et võileib söödud ja veevaru täiendatud, oleme kümne minuti pärast uuesti jalgel. Jalad ei jõudnud kangekski minna ja naha vahele pugenud külm sunnib ennast kiiremini liigutama. See oli selle päeva esimene ja viimane istumine Nõva metsas.
Perakülast itta liikudes on meie ümber ilus männimets ja järved – Toatse ja Allikajärv. Pohlad on seal kandis suured nagu jõhvikad, neid on palju ja nad on tumepunased. Ajame neid endale peoga suhu, nii et õhtuks on hambad hellad.
Jäneda läbikukkumine veel meeles, otsustame kõige kaugema punkti teispool Paatsalu sood võtmata jätta ja keerame mere poole. Seal on keset metsa nina jalamil üks viieline punkt. Nina jalamid on minu meelest ühed vastikumad punktid. Võta sa kinni, kus on just see sinu nina jalam, kui mets su ümber küngastest lainetab. Rähkleme siia- ja sinnapoole, aga kuskilt ei paista punavalget kontollpunkti märki. Seisatame nõutult ega tea enam, kas minna vasakule või paremale, edasi või tagasi. Enne kui jõuame midagi otsustada, näeme kaht naist. „Otse põhja,” ütlevad nad meile ja kaovad. Peame sadakond meetrit tagasi minema ja seal ta ongi.
Kui Ülle on hiilgav kaardilugeja, siis Taimil on erakordne anne märgata metsas kontollpunkti tähist. Mõnikord tundub, et ta näeb metsast läbi, puude taha.
Peraküla rannas on kümmekond lühikest laudteed ja nende lähedal on riietumiskabiinid. Ühes kabiinis on kontrollpunkt, see oli kas 5. või 6. laudtee juures. Tahan sellega öelda, et orienteeriuja peab kaardil märkama muu kribu-krabu seas ka vaevalt millimeetri suurust kriipsu või täppi.
Randa mööda Rannaküla poole rühkida pole kerge. Liiv. Otsime vähegi rohusemaid kohti, et jalale tuge leida. Rohi on purukuiv, krõbiseb peaaegu kõrvulukustavalt. Veepiir on õngemehi tihedalt täis. Trotsivad tuult ja püüavad lesta. Rannavallil rühkides hakkab tunda andma vasak kand, sinna asutab ennast üks priske vill. Millegipärast tekib see iga kord samasse kohta.
Loobun kaardi lugemisest ja keskendun ellujäämisele. Püüan astuda pika sammuga, et vill vähem valu teeks. Mida lähemale Nõvale, seda vastikumaks läheb mets. Teid ja radu on nii palju, et ainult Ülle suudab arvet pidada, õigelt rajalt ära pöörata ja mõnesaja meetri kaugusel metsas asuvale punktile kursi võtta. Jälle nina jalam või soo idaots.
Lõpp on õudne ja ei ole ka
Pärast kaht esimest punkti ei ole me enam oma punkte kokku lugenud. Kella vaadates loobume kahest kavas olnud punktist ja võtame suuna Nõva koolimaja peale. Meile jookseb vastu veel mehi ja naisi, kes loodavad mõne punkti ära võtta. Mõned panevad naelte kolisedes jooksuga finiši poole – jõudu jäi üle.
Jõuame finišisse veerand tundi enne kella kukkumist. Oleme metsas olnud 7 tundi 45 minutit 34 sekundit. Meie kõrval murul lõõtsutab käpuli maas suur tugev mees. Noor naine kummardub hoolitsevalt tema kohale. Mõni mees on kohe päris siruli. Naised seisavad kõik omil jalgel.
Supisabas on juba palju rahvast. Tee ja saiad on otsa saanud. Soovitatakse minna võimlasse, seal pole järjekorda, seal on ka saia ja teed. Sooja magusat teed tahaks küll.
Lohistame ennast võimla ukse taha, aga seal peab jalad lahti võtma. Ei, seda küll ei suuda praegu. Lohistame ennast supisappa tagasi.
Helbin suppi koos endavanuse sitke naisega, lõunaeestlane ilmselt, sest räägib „sääne” ja „määne”. Küsin: palju punkte said? Naine kohmab, et sada. Ajan silmad suureks. „105,” täpsustab ta, endal lõuaalune mudane. Vasakult poolt nii palju ei korja, nemad jooksid paremal. Kaaslane vajunud tal vööni mutta ja siis löönud kramp ka veel jalga. Mõtlesin, et küsin, kuidas too teine naine välja sai, aga ei jaksanud.
Kuigi olime teinud isikliku rekordi, 57 punkti, pole meil põhjust auhinnatseremooniale jääda.
Õhtul kodus käisid külmavärinad, aga vaikselt diivanil olles jalad eriti ei valutanudki. Pühapäeval polnuks nagu metsas käinudki. Ka ei meenu, et oleksin laupäeval endale pühalikult tõotanud: see on nüüd küll viimane kord.
lisalugu
Mis on rogain?
Rogain on võistkondlik orienteerumismatk, eesmärk on käia kontrollaja jooksul läbi võimalikult palju kontrollpunkte ja koguda võimalikult suur punktisumma.
Kontrollpunktide väärtus on erinev, sõltudes asukohast ja tehnilisest keerukusest.
Rogaini sünnimaa on Austraalia, esimene võistlus peeti 1976.
Rogaini tiitlivõistlustel on kontrollaeg 24 tundi. Siis joostakse läbi sada kilomeetrit. Läänemaa orienteerumisklubi Okas liikmeist on sellisel rogainil käinud Rein Hanstein.
Eestis korraldab 8 tunni pikkust rogaini 1999. aastast oktoobri esimesel laupäeval teaduste akadeemia orienteerumisklubi TA OK.
Tuleva aastal on rogain Pala kandis.