Virmalised. Foto: Kristjan Kosk
Teisipäeva ja kolmapäeva öösel võis põhjataevas näha virmalisi.
Virmaliste vaatemäng hakkas tuure koguma teisipäeva öösel vastu kolmapäeva. Tol ööl ei olnud virmalised nii heledad, et palja silmaga neid vaadelda oleks saanud. Tugeva valgusvõimendusjõuga digitaalsed kaamerad suutsid neid siiski kaadrisse püüda.
Ööl vastu neljapäeva saabus virmaliste kõrghetk. Rohekad virmalised, mis tavaliselt jäävad suurematele laiuskraadidele, olid nüüd liikunud Eestile lähemale. Taevalaotuses kõrgemale tõusnud ja heledamaks muutunud virmalised muutusid nähtavaks ka palja silmaga. Tugevast tänavavalgustusest hoolimata oli isegi Haapsalus võimalik virmalisi näha. Linnast väljas, kus on oluliselt pimedam, võis kerge vaevaga osa saada virmaliste vehklemisest.
Päikesetuul ehk päikeselt eemalduvate laetud osakeste mass on tavapärasest suurem veel tänagi, mistõttu võib pimeduse saabudes selge ilma korral virmalisi nähagi olla.
Ehkki virmalisi peetakse Eesti taevas üsna haruldaseks, leidub pimedamal aastapoolel kümneid öid, mil nüüdisaegse peegelkaameraga saab neid pildile püüda. Palja silmaga nähtavaid virmalisi kohtab meie laiuskraadidel harvemini. Viimati olid niivõrd heledad virmalised tänavu 17. märtsi öösel.
Virmaliste tekkepõhjuseks on päikeselt maa suunas liikuvate laetud osakeste tavapärasest suurem hulk ja kiirus, mis mõjutab Maa magnetvälja. Maa magnetvälja muutumisest annavad kõige paremini aimu virmalised. Lisaks põhjustab magnetvälja muutus tõrkeid kommunikatsiooniseadmeis ja võib tekitada inimesele vaevusi, millest kõige sagedasem on peavalu.
Fotod: Kauro Kuik
