Hedi Kumm Lhasa apso kutsikat Carlo ja Maxiga, Kristiine Uspenski Samojeedi koera Yetiga ja Veiko Väljas Saksa lambakoera Dalissimaga. Foto: Arvo Tarmula
Juba mitmendat aastat järjest tõid Haapsalu koerakasvatajad augustis Uuemõisa pargis peetud rahvuslikult koertenäituselt koju mitu suurt võitu. Kollektsioon täienes uhkete värviliste rosettide, karikate ja tiitlitega, mille pärast koertenäitustel õieti ju käiaksegi. Miks nad seda teevad? Milleks seda vaja on, kas on see lihtsalt eputamise ja raha tuulutamise koht või on kõigel sellel ka mingi mõte?
Näitustel käimise ja tõukoeranduse köögipoolest rääkisid Lääne Elule Hedi Kumm, kes on üks Haapsalu rahvusliku koertenäituse korraldajaid ja paljude auhinnatud koerte omanik, ning Kristiine Uspenski ja Veiko Väljas, kelle koerad on samuti tiitleid korjanud nii Eestis kui ka välismaal.
Kuidas saab ühest tavalisest inimesest ühel ilusal päeval koerakasvataja ja aretaja, kelle elust suure ja tähtsa osa moodustab näitustel käimine?
Kristiine: Mul on lapsest saadik koer olnud ja olen tundnud suurt huvi loomade vastu. 15aastaselt hakkasin tegelema hobustega ja mingil hetkel läks fookus koerte peale. Kui ma oma esimese samojeedi koera Yeti võtsin, ei teadnud ma näitustest midagi. Tegelikult ma välistasin alguses enda jaoks samojeedi koera tema karva pärast – nii valge! Minul pole aega teda pesta ega kammida! Aga kui selle tõu kohta rohkem uurisin, sain teada, et karvahooldus pole üldse nii keeruline, ja siis olid vastuargumendid otsas. Käisin temaga kutsikakoolis. Yeti kasvataja käis enda koertega näitustel ja läksin siis kah. See oli aastal 2005. Esimesel näitusel läks meil kohe väga hästi! Ma arvan, et kui inimene käib paar korda näitusel ja saab ebameeldiva emotsiooni, ei saa temast ilmselt ka näituseinimest. Aga kui läheb hästi, võibki sellest hobi kujuneda.
Veiko: Minul õnnestus Vene kroonus koeri treenida. Algul olin pool kuud väljaõppel. Ju vist olin liiga püüdlik – nii jäetigi mind teistele koerte treenimist õpetama. Nii et minul on 1987. aastast see „haigus” küljes. 1989 tulin kroonust tagasi ja võtsin endale oma esimese tõupuhta sakslase Urge. Selle koeraga olin Eesti politseis teenistuses ja käisime ka näitustel, aga temaga läks õnnetult – tema elu sai mürgi tõttu otsa. Järgmise koera Icequeen Klara tõin Soomest ning siis hakkas juba suurem näituse- ja võistlusteralli peale. Sakslaste puhul on olulised kaks asja: üks asi on ilu ja teine mõistus. Osa koeratõuge on lihtsalt sellised, et nad vajavad korralikku koolitust, katseid, võistlusi. Mis on oluline: ükski koer ei sünni lollina. Rumal võib küll olla tema peremees, aga igast koerast on võimalik midagi head välja võluda. Võistlustel käiaksegu selleks, et näidata, mis koeral peas toimub, kui kiiresti ja kuidas ta suudab midagi teha.
Näitustel käin oma sakslastega ka selleks, et tõugu populariseerida. Aasta-aastalt on see tõug oma mainet kaotanud. 1989. aastal, mil oli saksa lambakoerte esimene maailmanäitus, osales kasutusklassis üle 500 isase koera, sel aastal vaid 215.
Hedi: Üks põhjus on kindlasti selles, et sakslane vajab palju tööd – nad ei sünni ju keegi komissar Rexina, aga just Rexi tahetakse endale. Kui tahetakse suurt valvekoera, on palju lihtsam võtta näiteks tiibeti mastif, kellega ei ole otsest vajadust kuulekustrenni minna. Tema võib täitsa vabalt iseenese tarkusest oma territooriumi valvata, see on tal geenides. Aga sakslase mõistus on loodud selleks, et ta saaks kogu aeg mõelda, mida nüüd järgmiseks ette võtta. Tiibetlane ei mõtle, et saaks ehk näiteks palli ära tuua – talle sobib ideaalselt, kui ta saab künka otsast oma valdusi imetleda. Sakslasel on selle aja peale ammu juba igav ja ta hakkab endale ise tegevust otsima, mis ei pruugi kõige paremini lõppeda. See jutt ei tähenda, et tiibeti mastifi võib lihtsalt koju tuua ja edasi on muretu. Ka temaga tuleb palju trenni teha. Tiibetlane on dominantse ja jõulise iseloomuga, mis tähendab, et omanik peab koerale tema õigused ja kohustused varakult selgeks tegema.
Veiko: Haapsalu näitusega tuleb kodukandi lippu kõrgel hoida, seepärast toodki kõik Haapsalu koerad välja, kes vähegi tahavad osaleda. Minu koera järglaste omanikele on see rangelt vabatahtlik, aga tegelikult piisab, kui öelda, et lähme proovime. Kui läheb hästi, tekib juba huvi.
Hedi: Mulle on koerad kogu aeg meeldinud – ma olin see tüdruk, kes kõigi naabrite koeri jalutas. Ema ja isa ei tahtnud koera eriti võtta, aga lõpuks läks ikka õnneks. Olin siis 15aastane. Minu esimene koer oli vene must terjer Bridie. Temaga ma näitustel veel ei käinud, küll aga Veiko juures kuulekustrennis. Kahjuks suri Bridie juba 6aastaselt vähki ja siis võtsin teise koera samast tõust, Lexi. Tema kasvataja hakkaski rääkima, et vaja näitustele minna. Ma üldse alguses ei tahtnud! Mäletan, et esimesel korral valetasin talle, et olen haige. Ükskord viis kasvataja Lexi lihtsalt ise näitusele. Esimene näituseaasta 2003 oli mulle kohutav – ikka veel ei olnud tahtmist, aga varsti hakati korraldama bussireise näitustele Lätti ja Leetu ja siis läks see asi kuidagi huvitavaks. Nüüd sõidan oma autoga ka Inglismaale näitusele, kui on vaja. Mul on nüüd teinegi tõug – Lhasa Apso.
Kui palju näitustel käimine, koertega tegelemine, nende kasvatamine, hooldamine ja aretamine aega võtab?
Hedi: Oleneb, kui suurelt teha. Sellel tasemel, kus meie oleme, peab iga päev midagi koerte jaoks tegema. Näiteks on mul viis Lhasa Apsot ning ma pesen, kuivatan, föönitan, kammin neid iga nädal. See tagab, et nende karv on sellises seisukorras, et ma saan nendega näitustel käia. Kristiine ei pea oma koeri nii tihti pesema, aga ta teeb oma samojeedidega iga päev kilomeetrite pikkusi jalutuskäike.
Kristiine: Näitused on nädalavahetustel ja kui on käsil tiitli püüdmine, on näitustegraafik tihe. Kui teha seda kõike väga aktiivselt – kasvatada, näitustel käia, aretada –, ega siis muuks aega eriti olegi. Oma koerte järglaste omanikega suhtlemine ja nende nõustamine võtab ka oma aja. Ma saingi hakata koertega nii suurelt tegelema seepärast, et ei käinud mitte kaheksast viieni tööl, vaid tegin tööd kodus.
Kindlasti on paljudel arvamus: see kõik on nii kallis, eks see olegi ainult rikaste inimeste teema.
Veiko: Aga milline hobi on odav? Ükski hobi ei ole odav, kui sellega tõsiselt tegelda. See on investeering enda hea- ja rahulolusse.
Kristiine: Oleneb ju sellestki, mis tasemel hobiga tegelda tahetakse. Golf on ka kallis, kui igal nädalavahetusel võistlustel käia. Aga kui seda suvel mõned korrad mängida, ei käi see üle jõu. Samamoodi on koertenäitustega. Lükkan ümber linnalegendi, nagu peaks kõigi tõukoertega näitustel käima. See on vale – ei pea. Muidugi läheb see mõnel ka äriks kätte.
Kas peate silmas kutsikavabrikuid? Millal saab ühest kennelist kutsikavabrik?
Hedi: Kui kennelis on igal aastal kutsikad, on see normaalne. Aga kui poole aasta jooksul on viis pesakonda, ei ole see enam normaalne. Tänu sellistele paljundajaile jõuamegi sinnamaani, et otsitakse kodu neljanda ringi koertele, sest kui kutsikaid on tihti ja palju, siis kasvataja lihtsalt ei jõua häid omanikke kõigi tahtjate seast välja sõeluda või neid õigeid omanikke ära oodata, sest kutsikad tuleb kiiresti maha müüa. Minu mustadel terjeritel on kõigi aastate peale kokku olnud kolm pesakonda. Kui inimene tuleb minu juurde kutsikat tahtma, siis esimese asjana räägin talle hoopis tagurpidist „müügijuttu”: äkki ta ikka ei taha seda koera – äkki on ta liiga suur, ja tal on vaja karva hooldada-pügada. Mõni mõtlebki ümber ja väga hea! Järelikult pole see tõug tema jaoks. Aga inimene, kel on kodus korraga 20 koerakutsikat, neist asjadest ei räägi. Tema küsib lihtsalt: mis päeval järele tulete?
Veiko: Sellise äri korral hakkab juba kutsikate kvaliteet kannatama. Kui oled tõsine kasvataja ja tahad, et sinu nime hinnatakse, siis sa masstoodanguga ei tegele.
Inimene, kes pole tõukoerte maailmas veel kodus, küsib selle peale: mis kvaliteet? Mind näitused ei huvita – kutsikas on kutsikas.
Veiko: Kvaliteet ongi tõustandard, mis annab ette parameetrid, mille sisse peab koer mahtuma. Mitte nii, et nimetatakse küll saksa lambakoeraks, aga kasvab midagi saksa lambakoera laadset. Kvaliteet on ka kutsika iseloom ja närvikava. Sassis närvikavaga sakslast ei taha endale küll keegi! Muidugi on aretuses ka mingi osa õnne ja loteriid – võib kaks ideaalset koera kokku panna, aga loodus teeb mõnikord oma töö. See on puhas geneetika ja selle vastu ei saa keegi.
Teine küsimus, mis inimestel tihti on, miks on tõukoera kutsikad nii kallid.
Hedi: Kutsika hind oleneb vanemate näituse tulemustest – head tulemused kinnitavad, et vanemate välimiku ja iseloomuga on kõik korras. Näitustel käimine ja tiitlite saamine maksab. Maksavad ka terviseuuringud. Neid tehakse, et olla kindel, et paaritataks ainult terveid koeri, paaritus ise maksab – tavaliselt tuleb sobiv isane koer otsida teistest kennelitest, tihti ka välismaalt. Kutsikate üleskasvatamine maksab – kvaliteetne toit, vaktsineerimine, kiibistamine. Pluss kõigeks selleks kulutatud aeg. Kui see kõik kokku lüüa, on päris hästi, kui sealt midagi n-ö ka üle jääb.
Kristiine: Vahel juhtub ka nii, et kutsikas on olnud näituse perspektiiviga, aga uues kodus aastaseks saades selgub, et ta näitusekoeraks ikkagi ei sobi. Siis on ostjal õigus kasvatajalt päris suur osa ostusummast tagasi küsida. Kui inimesel on tõesti soov näitusekoer saada, siis on võimalik kasvatajaga ka nii kokku leppida, et ta saab uue kutsika soodsamalt või lausa tasuta.
Veiko: Kui kasvataja näeb, et inimesel on tõesti kindel soov ja potentsiaali heaks koerakasvatajaks saada, siis ta teebki seda – rõõmuga! Sest see on inimene, kes tahab konkreetse tõuga tõsiselt tegeleda ja neid ei olegi nii lihtne leida.
Mida tähendab ühe pesakonna kutsikate üleskasvatamine?
Kristiine: Esimene asi, millega peab kohe arvestama, on see, et töölt tuleb ennast vabaks võtta, umbes kaheks kuuks. Seda ei saa töö kõrvalt teha, kui käiakse kaheksast viieni tööl.
Hedi: Esimesed kaks nädalat tuleb magada kutsikate kõrval, et kõik oleks kontrolli all, ja korralik väljamagamine unustada. Kutsikad peavad esialgu iga paari tunni tagant süüa saama ja kasvataja peab siis jälgima, et kõik kutsikad ikka tissi otsa saaksid. Suurte koerte puhul tuleb jälgida, et koeraema kogemata kutsikale peale ei astuks ega istuks. Selliseid asju juhtub. Eriti kui on tegemist koera esimese pesakonnaga. Kutsikate kasvatamine on 24/7 töö.
Paljud eelistavad paberiteta tõukoeri, kelle eest küsitakse tunduvalt vähem raha. Ütleme, et 1000 euro asemel 300 eurot.
Kristiine: Üks asi on teadmatus, aga peamiselt on küsimus ikka rahas. Kui paljudel on kutsika ostuks 1000 eurot kohe tagataskus? Kutsikaid saab ka järelmaksuga, rendikoertena või kaasomandiks.
Hedi: Me võime kõik probleemid välja tuua, mis odava hinna taga. Mida saab kaasa paberitega tõukoeraga? Number üks – saad kasvataja, kelle poole võid alati oma muredega pöörduda. Teiseks – sellise iseloomu ja välimikuga koera, nagu tõustandard ette näeb. Kolmandaks – ostu-müügilepingus on klausel, et kui enne koera aastaseks saamist ilmneb mingi oluline terviserike, on kasvataja kohustatud osa hinnast tagasi maksma või pakub mingit muud varianti. Kui pabereid ei ole, pole sul mitte kuhugi pöörduda ega midagi nõuda. Kui ei ole 1000 eurot ja on ainult 300 ning järelmaks käib üle jõu, aga inimene tahab kindlasti tõukoera, peaks ta alustuseks mõtlema, kust ta võtab koera jaoks söögiraha – poetoidu peale ükski kasvataja oma koera ei anna. Kui tekib vajadus koeraga kliinikusse minna – kõike võib juhtuda –, mis siis saab? Ka see ei ole odav.
Kristiine: Kui müüakse tõupaberitega vanemate järglasi ilma tõupaberiteta, peaks kohe tekkima küsimus, miks. Üks põhjus võib olla, et vanemad ei vasta aretusnõuetele. Kas on terviseuuringud tegemata või uuringute tulemused halvad, aga ikkagi tahetakse kutsikaid teha ja tehaksegi. Teadmatule ostjale võidakse siis öelda, et oi, paberid on nii kallid! See on vale! Tõutunnistus maksab 13 eurot.