Jeremy Corbyn on Briti Tööpartei ajaloo kõige vasakpoolsem juht. Ta on Ühendkuningriigi võimalik peaminister. Tema iidvanad ja ebapraktilised vaated majandusele on piisavalt ärevusttekitavad. Tema välipoliitilised seisukohad on veel halvemad.
Õigluse huvides tuleb öelda, et paljud tema vaated on eraldivõetuna kaitstavad. Paljud realpolitik´i praktiseerijad tahavad Venemaa lepitamiseks Ukrainat ohverdada. Iisraellased kritiseerivad omaenda valitsust kõige karmimate sõnadega. Ka Ühendriigid on teinud ohtralt vigu ning ameeriklased on nende pärast vihased.
Ent jälestustundel USA ja kõigi rahvusvahelistes suhetes selle juhtrolli järgijate vastu on Corbyni toetajate üle selline võim, et see moonutab nende maailmapilti. USA võrdsustamine ISIS-ega on naeruväärne. Lühidalt, Ühendriigid ei lõika päid maha arheoloogidel kui ebajumalakummardajatel, mõrva inimesi usulistel alustel ega määra nende naisi ja tütreid kõige kõrgemal tasemel seksiorjusesse. Enamik inimesi näeb seda erinevust, härra Corbyn mitte.
Lääne demokraatia laias laastus toimib (vastupidiselt Corbyni leeri palavikulistele kui mitte paranoilistele veendumustele). Kohtunikud on ausad. Opositsiooniaktiviste ei mõrvata rutiinselt. Julgeolekuteenistused ei ole võimude poliitilised tööriistad. Meediat ei tsenseerita. Sel põhjusel on lääneriigid (eriti Suurbritannia) maailmas üldiselt suhteliselt populaarsed. Inimesed tulevad palju parema meelega elama lääneriikidesse, mida Corbyni poolehoidjad kiruvad, kui režiimide võimu alla, mida nad austavad.
Härra Corbyni maailmavaate ühekülgsus on eriti teravalt esil Venemaa puhul. Tegemist on riigiga, mille Vladimir Putin on muutnud naftamüügile toetuvaks kleptokraatiaks, mida juhivad salapolitsei jõhkardid ja nende semud. Režiim toetub üha kurjakuulutavamale ideoloogiale, mis koosneb Lääne-vastasusest, rahvuslusest ja kirikumeelsusest.
Härra Corbyni tüüpi idealistlikul ja allumatul Vene poliitikul oleks paljutki, mille üle kurta. Valdavalt riigi kontrollitud meedia on läbi imbunud vihkamisest nõretavast militaristlikust ülespuhutusest. Riigi kohtusüsteem on võlts. Homoseksuaale kiusatakse taga, ilmalikke marginaliseeritakse, ajaloolasi tsenseeritakse. Varastamine on mastaapne: vene rahvalt võetakse sadu miljardeid dollareid ja suunatakse ülemaailmse finantssüsteemi süngetesse nurkadesse. Ta ei peaks nädalatki vastu. Vene režiim on häbematult autoritaarne: kriitikud seisavad silmitsi peksmise, vangistuse, sundpsühhiaatria ja eksiili või (nagu minu sõber Boriss Nemtsov) surmaga.
Mis veel halvem, Venemaa on tõeline impeerium. See rõhub oma rahvusvähemusi, trambib jalge alla nende keelt ja kultuuri. See röövib teistes riikides inimesi, nagu Eesti kaitsepolitseinik Eston Kohver, kes mõisteti eelmisel kuul võltsprotsessil 15 aastaks vangi. Mõnikord riik lihtsalt mõrvab oma oponente välismaal – nagu Aleksandr Litvinenko, kes tapeti 2006. aastal Londoni tänavatel radioaktiivse tuumarelvaga. Samuti tungib Venemaa kallale teistele riikidele, viimati Ukrainale.
See on seda tüüpi võimuliialdus, mis tekitaks tavaliselt härra Corbynis pahameelt. Venemaa puhul ta seda ei märka. Kreml hakkab Läänele vastu. Lääs on kuri. Seetõttu on Kreml hea.
Tõde on pisut keerulisem. Barack Obama tahab kaotada tuumarelvi. Venemaa ei taha. Moskva tuletab maailmale pidevalt meelde oma tuumaarsenali olemasolu ja valmisolekut seda kasutada. USA üritab vähendada sõjalist kohalolekut Euroopas; Venemaa taasrelvastub kiiresti, korraldades oma naaberriikide hirmutamiseks agressiivseid ja salatsevaid õppusi. Pakkuge kumb riik ajab härra Corbyni habeme turri?
Küsisin hiljuti härra Corbynilt Twitteri vahendusel, miks tema imperialismivastased meeleolud ei küündi Ukraina-suguste riikide mõistmiseni. Lahkunud suurmees Robert Conquest näitas vaieldamatult, et Nõukogude impeeriumi ikestatud rahvad said tunda barbaarsust ja rõhumist määral, millega kannatavad võrdluse välja vaid Euroopa koloniaalajaloo kõige jõhkramad peatükid. Kahtlemata väärivad nad mitte üksnes kaastunnet, vaid ka lugupidamist, eriti neilt, kelle poolehoid kuulub loomu poolest kaotajapoolele.
Corbyni toetajatelt nad seda ei saa. Nende silmis lasub NATO-l täielik süü laienemise ja Venemaa provotseerimise eest. Nad ei näe, et Poola ja Baltimaade sugused riigid ihkasid Nõukogude Liidu lagunemise järel võimalikult kiiresti NATO-ga ühineda just seetõttu, et nad kartsid (ettenägevalt nagu selgus) kedagi Putini-sugust ühel päeval Venemaad valitsemas. Venemaa norib nüüd tüli nendega ja NATO-sse mitte kuuluva Soome ja Rootsiga, kes üritavad välja mõelda, kuidas ja millal alliansiga ühineda.
Ukrainlased tahavad vabadust, õiglust, õitsengut, väärikust ja sündsust, mida me Läänes naudime. Selleks läheb neil vaja liikmesust Euroopa Liidus – ligipääsuks ühisturule ja avaliku halduse moderniseerimiseks – ja NATO-s, et omada tõelist julgeolekut. Briti vasakpoolsete silmis on sellised püüdlused andestamatu solvang.
George Orwelli uuskeeles kõlaks see nii: ukrainlased on mitterahvas ja Ukraina mitteriik. Minu küsimus oli mitteküsimus ja härra Corbyn ei ole veel sellele vastanud.
Mõistagi on Tööparteil alati olnud Nõukogude Liitu armastav, kaasajooksikust leer. Nende avalikult kuulutatud motiivid olid segu lojaalsusest sotsialismi ideaalidele ja tänutundest Nõukogude sõjaohverduste suhtes. Tööpartei ja ametiühinguliikumise pimedamates nurkades leidus teistsuguseid, kurjakuulutavamaid sidemeid, mida hoidsid käigus salajased maksed ja mis hõlmas koostööd Nõukogude bloki luureteenistustega nagu KGB.
Meil ei ole võimalik teada, missugused hämarad teguviisid võivad tänapäevalgi kasutusel olla, ent isegi nähtav üldpilt on ärevusttekitav. Mõned härra Corbyni liitlased on samuti vasakpoolsed, samavõrd antiamerikanismist hullunud: Die Linke Saksamaal, Syriza Kreekas.
Putini režiimi suurimad fännid Euroopas asuvad seevastu poliitilise spektri servas, mis on tundlikele vasakpoolsetele südametunnistustele läbinisti eemaletõukav: Prantsuse Rahvusrinne, Ungari rassistlik Jobbik ja teised. Need paksu kaela ja jämeda suuvärgiga tüübid ihkavad teostada võimu putinliku jõhkrusega. Sul on toredad sõbrad, Jeremy.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Lucase kolumn ilmub BNS-is igal nädalal.
