Eesti tippatleedid mõjuvad akadeemiliselt. Nii Rasmus Mägi kui ka Gert Kanteri võistluseelsed ja -järgsed arutelud tunduvad kohati ettekannetena ala spetsialistide auditooriumi ees. Oma mõtteid väljendatakse millimõõdustiku täpsusega. Seda on lust kuulata, aga selles varitseb ka oht oma võistlustulemus juba enne sooritust täpselt kindlaks määrata. Raudne loogika on muidugi üks hea asi, aga olemuslikult välistab ta üllatusmomente ehk teisisõnu ei usu ootamatutesse eneseületustesse. Kõik kulgeb nag ettemääratud rada pidi.
Habemega nali veidi juhmakate sportlaste kohta, et kes siis olnud trennis, kui haridust jagati, meie tippude kohta küll ei käi. Mägi ja Kanter mõjuvad pigem eliitkolledži eeskujulike vilistlastena, kes pärast koolitunde hoolega ka trenni tegid, et füüsis vaimule harmooniliselt järele jõuaks. Jõudis kohe nii hästi, et mõlemast said tippatleedid.
Liigne intelligents võib neid võistlusareenil aga kammitsema hakata. Tõsi, Kanter lasi noorest peast ka „looma välja” ja alistas kettaringis kogu ülejäänud maailma. Siis tuli platsi aga sakslane Harting, kes hakkas ise võitma ja selle auks särke oma seljast lõhki rebima.
Keegi tark on kunagi ütelnud, et laadaplatsil ei filosofeerita, seal tuleb hagu anda. Tippvõistluse areen on ju omamoodi gladiaatorite võitlustanner ja kui looma välja ei lase, siis saad tappa. Kanterile pole aga kunagi meeldinud särke puruks rebida ja miks peakski inimene midagi oma loomusele vastupidist tegema. Ometi on tunda, et arukus ja analüüs võivad ka sooritusvõimet pärssima hakata, kui sa ennast sellega pidevalt koormad. Küpsed üle omas mahlas.
Rasmus Mägi suutis üsna ruttu pärast viienda koha poolfinaaljooksu, kus tema teekond Pegingi MMil otsa sai, leida puudujääke oma soorituses. Jooks olnud igati kontrolli all ja õige rütmiga. See uinutas aga valvsuse ja vastassirgel jäi samm veidi passiivseks, millele järgnesid väikesed rütmihäired. Kokkuvõttes jäi puudu võistlusenergiast, kuigi sportlik vorm oli hea. Mägi hindas oma jooksu üsna heaks, aga mitte eriliseks.
Väga täpne ja asjalik analüüs, vaevalt oskab tema isast treener Taivo Mägi siia midagi olulist lisada. Arutada tuleb muidugi laiemalt ehk siis kogu aastase ettevalmistustsükli üle.
Aasta pärast on Rio de Janeiro olümpiamängud. Kanter ja Mägi on mõlemad trenninarkomaanid. Valmistuvad suurvõistluseks alati tõsiselt, arukalt, vaoshoitult. Ja murelikult, sest üks õige Eesti mees peabki ju päevast päeva muretsema. Väga tihti lõpeb aga kõik sellega, et pärast tähtsat päeva, murekurd laubalt ei kao, kui tuleb tõdeda, et väga viga ei olnud, aga midagi erilist ka ei juhtunud.
Kui raatsiks aga kas või korra kogu oma arukuse ja tõsiduse juures õhuaken lahti lükata ja tugev sõõm värsket luhvti rinda tõmmata. Mine tea, siis võib ka erilist juhtuda. Iseasi, kus see õhuaken kellelgi asub ja kuidas ta üles leida.