Katku nakatunud kodusea peab mürgitama, sest maha lasta teda ei tohi

Tõnis Ulm selgitamas relvaseadusest tulenevaid nõudeid. Foto: Arvo Tarmula

Teisipäevasel Läänemaa ametnike seakatku koosolekul leiti, et jahimehed võiksid tappa lisaks nakatunud metssigadele ka väiketalupidajate kodusigu, kuid selleks peaks välja kuulutama kriisiolukorra.

Kui suurte seafarmide puhul tuleb sigade hukkamisel appi gaasifirma, kes laseb hukkamiseks ettevalmistatud ruumi süsihappegaasi, siis väikepidajate sigade hukkamise meetodite üle arutlemisel on ametnikud nõutud. Uue seaduseelnõu kohaselt võib hukata katkutunnusega metssiga ka jahiloata isik, aga katku kandvat kodusiga võib seaduse järgi  jahimees või muu relvakandmisloaga isik lasta vaid enesekaitseks.

„Naeruväärne, kuidas saada kodusiga end ründama,” imestas Läänemaa veterinaarameti juhataja Urmas Johanson. Teistes maakondades, kus on väikestes talupidamistes taudi avastatud, on teada ka juhtumeid, kus jahimehed on ebaseaduslikult kodusea maha lasknud. Keskkonnainspektsiooni Lääne büroo juhataja Tõnis Ulm ütles, et relvaseadusest tulenevalt võib jahimees omale relva soetada jahipidamiseks. „Lauta siga laskma minnes ei ole tegu jahipidamisega, vaid hukkamisega,” sõnas Ulm.

Kohaliku taudikomisjoni tulevased liikmed leidsid, et praeguses kriisiolukorrale sarnanevas situatsioonis võikski see lubatud olla, sest see on väga mõistlik viis väikemajapidamises paar kodusiga tappa. Samas pole riiklikult kriisiolukorda välja kuulutatud ning katkusea tapnud jahimees võib naabrimehe katkusea mahalaskmise eest karistuse saada.

Väiketalupidajad, kelle laudas avastatakse katk, peavad kutsuma kohale veterinaarametniku, kes sea mürgisüstiga hukkavad. See protsess nõuab aga eelnevat sea uimastamist ja mürgiga hukkamine võtab kaua aega. „Sea organism on vastupidav ja seetõttu on sea hukkamine mürgiga raskendatud,” leidis Johanson. Läänemaal on kokku 30 talumajapidamist, kus elab kuni 10 siga ning kes peavad katku korral laskma sea veterinaarameti ametnikul mürgitada.

Keedikal neli võimalikku matmiskohta

Katku jõudmisel Martna 700 seaga sigalasse või mõnesse teise alla 3000 isendiga seakasvatusse viiakse korjused Väike-Maarja jäätmekäitlustehasesse, kus sead põletatakse.

Katkusigu maetakse vaid üle 3000 tuhande sea hukkamisel ning kui katk peaks tabama Atriale kuuluvat Linnamäe 6600 seaga sigalat, tuleb matmispaik Keedika lähedale. „Põhjavee kaitstuse osas sobiksid Keedikast paari kilomeetri raadiuses neli kohta, kuid neil kõigil on ka omad miinused.

Ühel neist ei ole Riigimetsa majandamise keskus (RMK) lageraiet alustanud, teisele on RMK noore männikultuuri peale istutanud. Kolmas võimalik matmispaik asub nõgusal alal, kuhu koguneb vesi ja neljanda juurde viiv metsasiht on äärmiselt kitsas, loetles keskkonnameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja Kaja Lotman matmispaikade puudusi.

Lääne-Nigula valla keskkonna- ja kommunaalnõunik Olev Peetris leidis, et neist viimane on kõige parem matmiskoht, aga sinna viivat metsasihti tuleks laiendada ja muuta see rasketehnikaga läbitavaks. Selleks tuleks alustada läbirääkimisi RMK-ga, kes võimalusel muudaks sihi laiemaks ja veaks sinna kruusa. „Kui vald peaks oma vahenditega seda tegema, siis hiljem üritame riigilt seda kulutust tagasi taotleda,” kinnitas Peetris.

Kohalik taudtõrje komisjon alustas tööd enne kokkukutsumist

Üheks teemaks, millel ametnike seakatku koosolekul pikemalt peatuti, oli kohaliku tauditõrje komisjoni loomine. Johansoni kinnitusel kutsub riik ametlikult komisjoni kokku alles siis, kui katk avastatakse mõnel koduseal. „Varem kutsuti komisjon kokku ka siis, kui katk tuvastati metsseal, kuid viimaste juhtumite näitel seda enam ei rakendata,” sõnas Johanson.

Kuna need inimesed on teada, kes peavad katku siia jõudmisel maha istuma ja kiireid otsuseid langetama, lepiti kokku, et omavahel arutatakse asju sisuliselt enne ametlikku komisjoni kokkukutsumist. „Nii saab paika panna tegevusplaani katkuga võitlemiseks või selle tagajärgede likvideerimiseks,” ütles Lihula vallavanem Varje Ojala-Toos.

Tauditõrje komisjoni kuuluvad veterinaar-, pääste-  ning politsei- ja piirivalveameti, keskkonnaameti, keskkonnainspektsiooni ja kaitseliidu pealikud või asendajad. Urmas Johanson veterinaarametist lisas omal initsiatiivil komisjoni ka kaitseliidu. „Kaitseliit saab koostöös päästeameti ja politseiga matmispaigal teostada ööpäevaringset mehitatud valvet,” põhjendas Johanson otsust.