Omavalitsusreform Läänemaal on paras rätsepatöö

Foto: Arvo Tarmula

Juuli alguses avaldas Lääne Elu Läänemaa omavalitsuste elanike arvu 1. juuli seisuga. Samal ajal sattus mulle raamaturiiulit koristades kätte statistikaameti 1993. aasta brošüür „Eestimaa valdade rahavastik 01. jaanuari 1993 seisuga”. Arvud panevad mõtlema. Hanila vallas oli 1993. aastal 2192 elanikku, nüüd 1465. Martnas 1317, nüüd 789. Kullamaal 1774, nüüd 1139. Lääne-Nigula valla alal elas 1993. aastal 4890, nüüd juuli seisuga 4138 – vähenemine on küll protsentuaalselt väiksem, aga ikkagi hirmutavalt suur.

Need arvud panevad mõtlema. Kohalikel omavalitsustel tuleb kõigil täita ühesuguseid ülesandeid ühtmoodi hästi, olenemata sellest, kas on tegemist pealinna või väikevallaga. Tulemus: elanike ebavõrdne kohtlemine, tihtipeale vähestest ressurssidest tulenevad kehvad kompromissid, mis toidavad ennekõike suurte linnade ja keskvalitsuse võimalust oma positsiooni ära kasutada.

Riikliku regionaalpoliitika ümbermõtestamise kõrval tuleb tõsiselt tegelda ka kohaliku halduse muutmisega uue aja nõuete kohaseks.

Kohalik omavalitsus peab olema piirkonna arengu mootor

Teooriatesse laskumata võib kohaliku omavalitsuse rolli nüüdisaegses ühiskonnas näha kahest vaatekohast. Üks suund näeb kohalikku omavalitsust pigem kui väikese kogukonna kaitset riigivõimu eest ja kogukonna üht koostöövormi. Olen ise üliõpilastele selgitanud, et säärase lähenemise korral võime edukalt konstrueerida mudeli, kus Eestis on ka tuhat omavalitsust. Iseenesest mõista ei suuda linn või vald sellise lähenemise korral piirkonna arengut juhtida ja toimetab pigem külaseltsina, jättes tõsised otsused keskvalitsusele.

Eelmisele vastandlik suund näeb just kohalikku omavalitsust piirkonna arengu mootorina – üksusena, mis suudab panustada ettevõtluse arengusse, ise investeerida ja tagada ka kohalikud teenused. Viimase lähenemise on omaks võtnud ka vabariigi valitsuse juurde moodustatud omavalitsusreformi eksperdikomisjon.

Seega on ilmselge, et üleüldist ja ideaalset kohaliku omavalitsuse suurust pole olemas. Küll aga saame kujundada meie riigi iseärasusi arvestavad soovitatavad omavalitsusüksused, mis parimal võimalikul moel tagavad demokraatia toimimise, pakuvad teenuseid ja kujundavad elu- ning ettevõtluskeskkonda. Paratamatult jäävad seega alles ka ülesanded, mida tuleb teha koostöös: ühistransport, tööhõive, jäätmemajandus, piirkondlik kultuur jms. Maakondliku koostöö küsimus on reformi kontekstis veel eraldi teema.

Ma ei ole nõus nendega, kes väidavad, et ühinemisel ei ole mingit mõju. On ikka küll!

Kaks lihtsat näidet. Investeeringuraha on rohkem, saab suurema asja korraga ette võtta. Lasteaia katus ehitatakse ühe aastaga, mitte jupiti kolm aastat. Teiseks, suuremas vallas saab palgata pädevaid spetsialiste, ja mida tihti unustatakse, sellel spetsialistil on piisav koormus. Samuti saab kaasata piirkonna parimad „ajud”, volikogusse ja komisjonidesse on konkurents jne.

Kahetsusväärsel kombel on ajakirjandus pigem keskendunud tulevikuvalla elanike arvule ja liiga vähe reformi sisule. Ise pean reformi õnnestumise peamisteks märksõnadeks paindlikkust, kokkuleppimist ja kommunikatsiooni.

Paindlikud lahendused annavad tulemuse

Me ei saa luua lõpuni ühetaolisi lahendusi, peaksime vaatama haldusreformi ka kui rätsepaülikonna õmblemist. Kogukondadel on piirid ja paigaidentiteet. Uus korraldus peab neid austama ja selle loojad peavad olema dialoogis kohalikega, et luua parim kohalikke olusid arvestav kohalik haldus.

Mõni näide selle kohta. Läänemaa kaarti vaadates on nii Kullamaa kui ka Nõva võimalikest tulevikukeskustest – olgu need siis Märjamaa, Taebla, Keila või Haapsalu – väga kaugel. See tekitab kohalikes hirmu jääda ääremaa kolkaks. Seadus sätestab küll võimaluse moodustada osavald, aga paraku on osavalla õiguslik regulatsioon jäänud juba ammu ajale jalgu ja on mõeldud pigem Tallinna kui valla juhtimiseks.

Palju on räägitud, et ühinemisleping on pigem hea tahte kokkulepe kui õiguskindel dokument. Kui aga kohalikel on kindlus, et ühinemislepingus kokku lepitud lahendused – olgu osavalla moodustamine koos võimalusega valida ise osavallavanem, ja garantii, et mingi protsent piirkonna tulumaksust kasutatakse kohapealse elu arendamiseks – püsivad, siis oleks ka hirmu vähem. Neid näiteid on veel.

 Omavalitsusreformi kava peab kindlasti sisaldama ka meetmeid, et juhtimine ja valitsemine oleks paindlik ja lubaks kujundada vallavalitsemist sobivalt kohalike oludega.

Kommunikatsiooni ja kokkuleppeta jookseb reform liiva

Omavalitsuste ümberkorraldamisel on veel paar nüanssi, mida ei tohi tähelepanuta jätta: kommunikatsioon ja kokkulepped. Kui omavalitsusreformist kirjutades pööratakse rõhk jälle pigem elanike arvule (vt 16.07.2015 Postimees), keskendumata protsessi sisule ja tulemustele, siis on raske, kui mitte võimatu leida laia avalikkuse ja eeskätt reformitavate enda mõistmist. Eduka reformi eelduseks on läbirääkimised, kokkulepped ja kõikide asjaosaliste (elanikud, seltsid, ettevõtjad, vallajuhid) kaasamine.

Mis saab Läänemaast?

Lõpuks huvitab kõiki küsimus, mis saab Läänemaast. Kui jääb peale praegu eksperdikomisjonis kujunenud arvamus, et tuleviku kohaliku omavalitsuse üksuses peab elama vähemalt 4000–5000 elanikku ja võimalikud erandid võivad tulla saarelisusest, siis mahuks Läänemaale kõige rohkem kolm mandril asuvat üksust ja Vormsi saar, kui Vormsi soovib iseseisvalt jätkata.

Kokkulepetest ja kohalike elanike otsusest sõltuks Nõva, Kullamaa ja Ridala tulevik. Nõvakad peavad jõudma otsusele, kas nende vallakeskuseks saab Keila või mõni Põhja-Läänemaa asula.

Kullamaa peab otsustama, kas parim valik on Märjamaa, Põhja-Läänemaa või hoopis Lihula. Ridala valik on ehk kõige keerulisem: kas olla osa Haapsalu linnast või Põhja-Läänemaast.

Kordan taas, et ükskõik, kus hakkab paiknema valla keskus, peatähtis on jõuda veendumusele, missugusena tahetakse näha tuleviku-vallas piirkondlikku haldamist.

Arutelud Läänemaa tuleviku teemal peaksid hakkama juba praegu, sest kokku on leppida palju, ja nagu varem öeldud, tehakse reform ikka inimestele. Selgitusele ja kokkulepetele kuluv aeg ei ole kunagi raisatud.